Muinsuskaitseameti korraldusel toimus 3. mail Paides täiendkoolitus kohaliku omavalitsuse esindajatele, Järva praostkonna vaimulikele ja koguduste töötegijaile.

See oli järjeks 19. aprillil toimunud koolituspäevale. Kui esimesel korral kõneldi seadusandlusest, kirikuhoonest ja kirikaiast, siis seekord oli tähelepanu suunatud inventarile.

Ülevaade kirikute inventarist

Teabepäev algas kunstiajaloolase Sirje Simsoni ülevaatega ajaloolisest kirikuinventarist. Praostkonna kõigis kirikutes leidub kunstiväärtuslikku vallasvara: hauaplaate, kantsleid, altariseinu, armulauariistu jm. Esemetel pole üksnes kasutus- ja kunstiväärtus. Kirikuinventar on side eelnevate põlvkondadega. Simsoni sõnul tunnetas ta seda vaadates üht 18. sajandil valmistatud armulauakarikat, millest on kogudus armulaual veini vastu võtnud mitme sajandi vältel.

Simson tõi ettekandes välja, et ühe kiriku esemed moodustavad kogumi. Üksikesemed, mis eraldi võetuna ei pruugi alati olla erilise väärtusega, omavad ajaloolist väärtust antud kiriku inventari kogumis. Kirikuinventar on väärtus, mida tuleb hoida.

Muinsuskaitse all olevate esemete kohtlemisel tuleb lähtuda muinsuskaitseseadusest. Jumalariigi kodanikena tuleb meil järgida ka riigi seadusi. Kaitse alla võtmine on eseme väärtustamine, selle kunstiajaloolise ja kirikuloolise tähenduse esiletoomine.

Simson märkis ka, et uuem kunstivara on rohkem ohustatud kui vana, sest sageli ei oska me enese jaoks igapäevaseid esemeid väärtustada.

Kirikuinventar vajab hoolt ja tähelepanu

Muinsuskaitseameti peainspektor vallasmälestiste alal Ülle Jukk jagas kuulajatele teadmisi, kuidas kirikuinventari hooldada ja säilitada. Inventar on kiriku omand, väärtus nii jumalateenistuse kui ka kunstiajaloo ja ajaloo seisukohalt. Konserveeritakse esemeid, et neid kasutada, eksponeerida ja säilitada.

Väärtustades hooldust ja luues esemele parimad säilitamistingimused, väheneb vajadus restaureerimise järele. Kirikuinventar on mõeldud kasutamiseks. Vanade meistrite tööde puhul hakkab siiski kunstiline väärtus ületama tarbimisväärtust. Kui ajaloolise kirikuinventari kasutamine võib kaasa tuua eseme riknemise või hävimise, tuleks eseme kasutamisest selle tulevastele põlvedele säilimise nimel loobuda.

Vastates küsimusele, kui vanu esemeid kaitse alla võetakse, ütles Jukk, et selle piiriks on klassikaliselt 50 aastat. See tähendab, et piir nihkub iga aastaga. Samas võetakse kaitse alla ka tänapäevaseid esemeid – väärtuslikke ja selliseid, mida hetkel on palju, kuid millest aja jooksul vaid väike hulk võib säilida.

Kirikutekstiil on väärtus

Allakirjutanu rõhutas  ettekandes, et kirikutekstiilid, nagu muu kiriku inventar, on väärtus, mida tuleb hoida. Need esemed saadakse kasutamiseks eelnevate põlvede koguduseliikmetelt ning need tuleb edasi anda järgnevatele põlvedele.

Kirikuinventari peab hoolega hoidma, seda ei tohi anda võõrastesse kätesse. Kui esemeid deponeeritakse muuseumi või antakse korrastamiseks konserveerimisettevõttesse, siis tuleb selle kohta vormistada kirjalikud üleandmise ja vastuvõtmise aktid.

Ajaloolisi, keeruliste kaunistusvõtetega tekstiile ei saa hooldada ja hoiustada samasugusel viisil, nagu teeme seda oma koduste tekstiilesemetega. Eseme säilimise nimel tuleb kasutada õigeid hooldusvõtteid ja luua talle sobivad hoiutingimused. Teabepäevast osavõtjad said räägitu kohta ka kirjalikud materjalid.

Sobiva kütmisviisi leidmine keeruline

Ettekannete osale järgnes käik Järva-Peetri kirikusse, kus on käsil katusepanek. Kirikus sai hoo sisse keskustelu. Üheks suuremaks mureks on kirikute kütmine. Kirikuõpetajate sõnul ei tule külma kirikusse inimesed jumalateenistusele ega muusikud esinema.

Muinsuskaitseameti peaeksperdi Kaire Toominga selgituste kohaselt tuleb kirikuhoonele sobivaima kütmisviisi leidmiseks korraldada kiriku sisekliima uuringud ja selle põhjal teha projekt. Kompleksse lähenemise puudumisel võib tõsiselt kannatada saada nii kiriku sisustus kui ka orel.

Näitena toodi Viljandi Pauluse kirik, kus on soojas ja seetõttu liiga kuiva õhuga kirikus kannatada saanud puidust interjööri detailid ja inventar. Ajalooliste kirikuhoonete kütmine on keeruline, konkreetse hoone jaoks sobiva küttesüsteemi leidmine nõuab aega, sest tuleb teha vaatlusi pikema aja jooksul.

Muinsuskaitseameti jaoks on probleemiks tööjõu nappus. Praegu töötatakse välja küttesüsteemi Tallinna Püha Vaimu kirikule. Sellest projektist saab eeskuju võtta teiste kirikute küttesüsteeme kavandades.

Teiseks suureks probleemiks vaimulike ja koguduseliikmete jaoks on kirikute katused. Nii mõnigi kord ollakse arusaamatuses, miks Muinsuskaitseamet ei poolda kiiremaid ja odavamaid lahendusi. Paraku on nõnda, et kiiremad ja odavamad lahendused ei pruugi olla odavamad pikemas perspektiivis.

Küsimus ei ole pelgalt kiriku välimuses, vaid katuse panekul kasutatavate materjalide vastupidavuses ja tehnoloogiate mõjul kirikuhoonele. Materjalid ja tehnoloogiad, mida muinsuskaitse eksperdid eelistavad, on valitud põhimõttel, et katused peavad vastu ligikaudu 70 aastat ja katuse paneku viis ei kahjusta hoonet.

Oluline on, et kirikuhoone säiliks ka järgmistele põlvkondadele, et nendesse samadesse kirikutesse võiksid tulla meie lapsed, lapselapsed, lapselapselapsed.

Muinsuskaitsjad lähtuvad oma töös hoonest ja esemetest, omades seejuures head teoreetilist ettevalmistust ning aastate ja aastakümnete pikkust praktilist kogemust. Vaimulikud ja koguduste töötegijad lähtuvad koguduse vajadustest. Nii kirikuinimeste kui muinsuskaitsjate soov on, et kirikuhooned ja inventar säiliksid parimal võimalikul viisil.

Muinsuskaitseameti teabepäevad jätkuvad sügisel. Loodetavasti leiavad need koguduste töötegijate ja vaimulike  rohket osavõttu ning suureneb vastastikune usaldus, respekt ja koostöövalmidus.

Marju Raabe