Jeesuse sünnisõnum läheb edasi

Neil päevil sündis, et keiser Augustus andis käsu kirjutada üles kogu riigi rahvas … Ja kõik läksid ennast kirja panema igaüks oma linna. (Lk 2:1,3)

Meie ajalooline mälu ulatub nii kaugele, kui leidub ülestähendusi. Enne seda oli eelajalooline aeg. Aeg voolab loomulikult alati, kuid see saab looks ainult siis, kui mäletatakse. Seetõttu algabki ajalugu koos kirjalike mälestistega. On märgatud, et ajalooline aeg on umbes sama pikk, nagu kirjeldatakse Piiblis kogu ajalugu alates loomisest, s.t u 6000 aastat. Praegu võime öelda, et enne seda polnud midagi, sest ei mäletata.
Sarnane lugu avaneb, kui vaadelda jõuluevangeeliumi sõnastusi vanemas ja uuemas tõlkes. Vanemas piiblitõlkes seisis kirjas, et keiser Augustus andis käsu kirjutada üles kogu maailm, praegu aga – riigi rahvas. Tegelikult pole kumbki päris täpne!
Kreeka sõna, mis seisab tekstis, on oikumene, s.t kogu asustusala vms – sellest tuleneb ka sõna „oikumeeniline“. Augustuse jaoks oli kogu asustusala see, kuhu Rooma riik suutis laieneda – see oli Rooma maailm, selle „riigi rahvas“, mis tuli üles kirjutada. Üleskirjutus pidi hõlmama võimalikult palju – kõik, kuni piir ette tuleb!
See on taustaks kristlikule sõnumile, mis samuti tungib nii kaugele kui võimalik. On olemas asju, mis on seotud ainult oma rahvaga, millel on n-ö rahvuslik iseloom. Igal rahval on oma keel, tavad, karakter. Piibli järgi on Jumal andnud rahvastele nende asukohad, „et nad otsiksid Jumalat“ (Ap 17:26jj), s.t oleksid religioossed – kuid Jee­suse Kristuse ilmutus on määratud kõigile rahvastele. Kristlikud misjonärid tegid oma tööd üle kogu maailma, kuni piir ette tuli. Piir on ka aina edasi nihkunud.

Kristlik ilmutus, millesse põimiti isegi Augustus, on universaalne. Kõikjal, kuhu see ulatus, loobuti rahvausundeist, hüljati vanad mütoloogiad. Pole võimalik taastada muinasusundeid. Keegi ei võtaks enam tõsiselt, kui väidetaks, et on olemas Taara, Poseidon, Marduk või mõni muu fantaasiakujudest.
Kristlus aga on ajalooline usund, keda esindavad reaalsed inimesed: Mooses ja prohvetid, Jeesus ja apostlid. Kristlus on universaalselt kohanemisvõimeline usk, mis suudab võtta endale loendamatuid kujusid (erinevalt islamist, budismist või hinduismist, mis on jäänud tugevalt seotuks oma algse kultuuriga). Küllap pole juhus, et ilmalikustumine kasvas välja kristlikust maailmast – müüte oli vaja ära pühkida. Kristlus ise kohaneb ka kõige ilmalikumates maades ja olukordades.
Keiser Augustus annab kristliku ilmutuse mõistmiseks veel ühe vihje. Nimelt ei ole kreeka tekstis juttu, et ta oleks andnud käsu, vaid ta andis dogma kirjutada üles kogu maailm. Jah, algses tekstis seisab „dogma“, mis tähendab kindlat väidet või põhiteesi. Pole võimalik elada ilma dogmadeta. Kui vanad dogmad hüljatakse, tulevad asemele uued. Kui ei taheta enam uskuda Kristuse ilmutust, selle erilisust ja ainulaadsust, luuakse uued põhiprintsiibid.
Jeesuse sünnisõnum läheb aga edasi – isegi vaikimise varjus, mis katab teda praegu avalikus jõulumelus. Sest temas on päriselt Jumal tulnud meile ülilähedale! Lihtsalt selle mõistmiseni ei ole veel jõutud. Jumalast aga räägivad mõnel üllataval hetkel needki ateistlikud teadlased, kes sooviksid seda kõigest hingest pigem vältida, s.t Jumal ja õigupoolest ka Jeesus ei ole eemaldatavad isegi meie kõnepruugist.
Kõige üldisemalt öeldes on jõulusõnum mõistetav kõigile, kes oma silmi ei sulge ja omaenese minast või ninast suvatsevad kaugemale kaeda. Dogmad peavadki kukkuma! Teen ettepaneku kukutada neist mõned ka täna. Kukutada tuleks selline uus dogma, et religioon surevat välja, sest inimesed ei vajavat enam Jumalat vms. Kõik faktid näitavad, et religiooni hulk on jäänud samaks ja inimesed vajavad endiselt Jumalat.
Põhimõtteliselt pole keelatud luua ka mõnda uut religiooni, kuid Jeesusega konkureerida on üsna võimatu. Ei ole ju – piltlikult öeldes – kerge kõndida vee peal, tõusta üles surnuist või muuta maailma ajaarvamist iseenda järgi. Jumala tahtel seati selleks Jeesus, jõululaps – meie saame olla tema sõbrad, õpilased ja jüngrid.
Mis viimaks juhtus Augustuse loenduse puhul? „Kõik läksid ennast kirja panema igaüks oma linna!“ Meilgi tuleb minna ja end „kirja panna“, anonüümsusest välja tulla, osaliseks teha – omas paigas, muidu vaikib meist ajalugu. Anonüümseks jäämine, mitteosavõtmine viib meid tagasi eelajaloolisse olukorda, kus haihtub kõik unustusse. Aidaku jõululaps meil leida usku Jumalasse, varjatusest välja tulla, ellu sekkuda ja leida ilma piirideta tee iga ligimese juurde. Õnnistatud jõulupühi!

 

 

 

 

Arne Hiob,
teoloogiadoktor