Johannese ilmutuse uustõlge on mõeldud ettelugemiseks

Loomingu Raamatukogu väljaandena äsja meie raamatulettidele jõudnud Vello Salo ja Indrek Hirve eestindatud Johannese ilmutus on alles teine selle Piibli raamatu tõlge maakeelde, mis omaette raamatuna trükis ilmunud.
Telefoniusutluses tunnistab preester Vello Salo Eesti Kirikule, et Johannese ilmutus Piibli viimase raamatuna on talle alati huvi pakkunud: «Algus ja lõpp on ikka erilise tähendusega. Kui Piibli esimene raamat annab mõiste algusest, siis viimane pakub tulevikuvisiooni.»
Et tegemist on ainsa üksnes nägemustest koosneva raamatuga kogu Piiblis, siis on mõistetav, miks see on pälvinud äärmiselt laialdast huvi ja erinevaid sisuseletusi. Johannese ilmutus on jätkuvalt parajaks pähkliks eksegeetidele, laiemast kirjandushuviliste ringist kõnelemata, raamatu süžee on inspireerinud väntama filme ning kirjutama raamatuid.
Salapära, mitmetähenduslikkus ja sümboliküllus – need on märksõnad, mis on «raputanud» lugeja erksaks. Eriti ajaloo keerulisematel perioodidel, mil on olnud kiusatus samastada Johannese ilmutuse tüüptegelasi, näiteks metsalist, reaalsete ajalooliste isikutega ning võtta toodud arvusümboolikat konkreetsete ajaloosündmuste ettekuulutajana.
Vello Salo nimetab seda tendentsi isevärki ajudegümnastikaks, metsa asemel puude nägemiseks, ent peab kokkuvõttes meie, eestlaste eeldust ilmutusraamatu mõistmiseks paremaks paljudest teistest, kuna teame suurepäraselt, mida tähendab ridade vahelt lugemine.
Ka ilmutusraamatu autor, rändjutlustaja Johannes pidi esimesel sajandil Patmose saare pagenduses leidma mooduse, kuidas saata julgustavaid ning usku kinnitavaid sõnumeid oma tagakiusatud usukaaslastele. Otsesõnu seda teha ei saanud, ent teatud salakeeles, mida kristlased mõistsid, aga keisri käsilased mitte, oli see võimalik.
Poliitiliste olude keerukus, mis oli kestnud juba aastasadu, pani inimesi kartma peatselt saabuvat maailma lõppu ning juutide hulgas levivad apokalüptilised kirjatükid kirjeldasid seda kohutavates värvides. Johannes kasutas oma kuulutuse edastamiseks sellel hetkel «moes oleva kirjanduse» salakeelt. Juubeldav sõnum Jee­suse Kristuse lõplikust võidust kõigi jumalavastaste jõudude üle antakse edasi nägemustena, numbrimüstikaga ja varjunimedega.
Vello Salo rõhutab, et Johannest ei huvitanud maailma lõpp, vaid uus maa ja uus taevas, mis tänu Jumala sekkumisele ja oma Poja saatmisele on kindlad. «Kuigi Johannes kirjutas muidugi oma kaasaegsetele, on see tekst kõnekas ka tänapäeval,» arvab Salo.
«Meie, see tähendab Indreku (Indrek Hirv – toim.) ja minu tõlge on tõlge ettelugemiseks ja see väljendub trükipildis,» selgitab Salo ilmutusraamatu äsjailmunud tõlke üht omapära. Selle mõistmiseks soovitab ta võtta kätte Loomingu Raamatukogus ilmunud ja näiteks Eesti Piibliseltsi 1997. aasta väljaande ning võrrelda mis tahes tekstikohta. Vastse tõlke kirjapilt on kooskõlas ka teksti algse iseloomuga, arvavad tõlkijad, sest Johannese läkitus oli kirjutatud ettelugemiseks kogudustes. Ent nad loodavad ka, et sellest kirjapildist on abi kõigile ettelugejaile nii kodus kui kirikus.

Liina Raudvassar