Jõulurõõmu kogu rahvale!

Jaakobi täht tõuseb üles, kõik maailma valgustab,
neitsi kannab oma süles Poega, kes meid lunastab.

Kui Jeesust nimetatakse korduvalt Taaveti pojaks, siis tema päritolu paika saab kutsuda Taaveti kojaks. See kena sõna „koda“ on meie oma pärussõna aegadest, mil elasime kodades ja meie sugulased olid kodakondsed. Hilisemal ajal sai meie elupaigaks kodu ja põhjanaabritel koti. Missugune rõõm, et nüüd tulevad jõulud meie kodukotta. Aga tee on olnud pikk ja jõulude imelisim aeg on videvik. Videvik on Looja and meie laius­kraadi inimesele. Lõunamaal on aina valge ja valge ning siis on korraga pime. Videvik on and maarjamaalasele, et mõtiskleda ja kujutlusi sünnitada.
Joosepi pärinemine Taaveti kojast ja pärusmaalt (Lk 2:4) ei olnud juutluse taustal Messia saabumise ainuvõimalik liin. See vaade võistles teiste traditsioonidega, nagu näiteks Messia tulemisega aaronlikust soost, kuid Taaveti koda sai varakristluses kõikide poolt usutuks. Selle pärimuse autentsust koguni lisavad asjaolud, et Jeesuse enda kõnedes ei pöörata päritolule tähelepanu ning ei Paulus ega Johannes teinud sellest loost mingeid tõlgendavaid konstruktsioone. Aga Iisraeli alalhoidlik peretraditsioon oli nii au sees, et tuhat aastat selles ajaloos oli kui eilne päev ja Jeesuse aja inimeste jaoks oli nende endi päritolu pikk lugu alal hoitud.

Võimalik, et Joosepi liin põlvnes nendest taavetlastest, kes Esra 8:2 kohaselt Paabelist tagasi tulid. Joosep pärines mitte jõukast, ent oma mineviku üle uhkust tundvast perekonnast, milles elas põlvkondi kandev väärikuse tunne. Oh kui ometi võiksime jõulude ajal nüüd oma pereringis tõsiselt mõtelda, kuidas püsivad meie väärtused ja teadmised oma esivanematest kasvõi üle kolme põlvkonnagi! Seepärast olgem alalhoidlikud, sest siis oleme ka ise alal hoitud!
Kahe suurevangeeliumi ehk Matteuse ja Luuka jutustuste kohaselt sündis Jeesus neitsi Maarjast. Edaspidi näeme, et ülejäänud Uue Testamendi kirjanduses ei ole selle teatega midagi peale hakatud. Tarkus ja ausus avaldusid esmalt selles, et kui muudest allikatest antud teadmisele lisamaterjali käepärast ei olnud, ei hakatud seda kunstlikult välja mõtlema ega oma tekstidesse kombineerima.

Teiseks ei asutud seda tõika ka eitama ning nõnda kõlavad Jeesuse sünnijutustused tänapäeval nii üle kogu maailma kui ka meie Maarjamaa kirikutes. Lugemiseks ja mõtlemiseks oma kodustel videvikutundidel, et miks maarjakased, maarjaheinad ja mitmed maarjapäevad meile nii lähedased on.
„Aga sina, Petlemm Efrata, olgugi väike Juuda tuhandete seas, sinust tuleb mulle see, kes saab valitsejaks Iisraelis ja kes põlvneb muistseist päevist, igiaegadest.“ Prohvet Miika (5:1) juhatab meid kuningas Taaveti enda linna Petlemma. Taavet oli selle efratlase poeg Juuda Petlemmast, kelle nimi oli Iisai (1Sm 17:12). Jeesus oli Taaveti „kodalane“ ja Petlemmast sai tema sünnilinn.
Petlemm on olnud Taaveti ajal ka vilistite valduses (2Sm 23:14), oli Jeesuse sünniajal Rooma impeeriumi üks kõrvaline linnake ja on praegu Palestiina omavalitsuse ala – niinimetatud Läänerannik ja seega „mitte-Iisrael“! Turistide tallatav linnake, uudishimu tippkeskus, kus kristlasi on umbes kolm protsenti ja päris palverändureid sama palju. Miks see kõik küll niisugune on?

Mina seda ei tea. See ongi nii imelik, aga tõsine koht mõtlemiseks meile, kes me täna jõulurahu oma maal ja oma kodus maitseme. Just sada aastat tagasi, jõulude ajal 1919, kestis veel Vabadussõda ja meie tänane kodu on Jumala armust meile kingitud koda. Aga mille jaoks? Õigesti elatava elu jaoks praegusel armuajal, selsinatsel maailmaajastul! „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust“ (Ps 37:3).
Tee siis head kõigile. Ela oma päritud maal ja pea ustavust! Hea tegemine võib kindlasti hõlmata jõulukingituste tegemist, ent on sellest avaram. Ärgem laskem juhtuda, et kinkimistest saab meile väline surve ja jõuludest kiusatuste aeg. Kaubanduses alustati jõulutegudega juba ammu, ent see on inimlik püüdlus aja täitumist enne aega esile kutsuda. Elagem nii, et päris jõulud ei lähe meist mööda ega meie neist. Tegelikkuses ei saa suuri asju ise esile kutsuda ega Jumala aega rikkuda, küll aga saame rikkuda oma elu ja Jumala loodust, mille me jõuluajal suurema surve alla paneme. Mingem parem kõike maailma ja kuulutagem evangeeliumi kogu loodule (Mk 16:15).
Neil ei olnud Petlemmas muud aset kui koobastall, ent just see oli keskkonnategu, mille kaudu Jumal ulatas meile kingituse, millest suuremat ei ole. Selle kingi tõi meile jõuluööl laulev armastus ja selle jagamine ongi rõõm, mis kõigele rahvale osaks saab.
Jaakobi täht tõuseb üles,
kõik maailma valgustab,
neitsi kannab oma süles
Poega, kes kõik rõõmustab.
Randar Tasmuth