Jõulusokk ja jokk

Taas algab advendiaeg. Meid köidavad jõululaulud ja -mängud, meelitavad jõulusokid ja lõbustavad jõulusokud. Üle kõige ootame jõuluimet. Mida on Jeesusel olnud tuua? Kas muudab see meid ja meie maailma? Kas ulatub advendiküünalde valgus südametesse? Ei ole aastas teist aega, kus kirikut ja tema sõnumit ümbritseks niivõrd eriline ootus ja tähelepanu.

Lõppev aasta annab jõuluevangeeliumi mõistmiseks erilise märksõna ja mõtteaine. Avalikkust on häirinud ja teinud murelikuks meie ühiskonna ohtlik areng: pannakse toime suuremõõdulisi, omakasupüüdlikke ja ebaausaid tehinguid, olles samas puutumatu ja ülbe, sest juriidiliselt on kõik korrektne (jokk). Ausad inimesed on hämmastunud. Mida peale hakata? Õigusriik toimib ju seaduste alusel – kui seadust pole rikutud, pole ka kuritegu. Öelgu südametunnistus mida tahes. Südametunnistuse alusel pole võimalik hakata kohut pidama ja karistama, nagu seda kunagi tegid revolutsioonilised tribunalid.

Kas tuleks tugevdada seadusandlust? Küllap vist. Kuid juba praegu on meie elu ülereguleeritud. Seadused, normid, eeskirjad, juhendid ümbritsevad meid kõikjal: tööl, koolis, kaupluses ja kodus, isegi kalal või kirikus. Kui seaduskuulekad me tegelikult oleme? Ometi pidavat ju suur kuritegu saama alguse väikesest. Kui kuritegevus ei käi seadusandlusest just kaks korda ees, nagu vahel väidetakse, siis leiab inimene ometi viisi iseenda tehtud reeglitest mööda hiilida.

Selles kõiges pole midagi uut. Vana Testamendi käskudele ehitasid rabid ümber mitu reeglite aeda, et üleastumisi ennetada. Vilja sellest oli vähe. Inimloomust see ei muutnud. Kas ei sõltu inimeste eetiline eluhoiak, mida nii väga soovitakse ja mida nii raske on saavutada, siiski meie suhtest Jumalaga? Kas Jumala Poja sünd siia maailma ja inimsüdamesse ei loo midagi uut? Seda uut, lunastatud ja pühitsetud elu, on kutsutud elama iga kristlane, sõltumata kella- või aastaajast. Just nüüd, kus sellise elu allikat otsitakse ja oodatakse, on meie eriline ülesanne osutada Kristusele.

Eluhoiaku, mis ületab seadusandluse ebatäiuslikkuse ja täidab selle ülekohut võimaldavad augud, võttis Jeesus kokku armastuse topeltkäsus: «Armasta Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast!» Kristlane ei usu ega eelda, et inimelu mõõdupuuks saaks olla üksnes paragrahvid. Armastus ei mahu neisse, kuid on elu ainus sisu. Kristlane ei lähtu põhimõttest, et kui juriidiliselt on kõik korrektne, võib teha ülekohut, olla ebaõiglane, ahne või kiuslik. Või et, kui ei tabata, pole varas. Aru anname ju Jumala ees. Aga võib ka juhtuda, et seadused ise, mida teevad inimesed, on vastuolus jumaliku õiglusega ning ei kõlba täitmiseks. Sest Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimeste oma.

Jeesus sündis laudas sikkude ja sokkude keskel. Selles on nähtud viidet tema jumalikule alandumisele, et osutada halastust alandatutele, eksinutele ja patustele. Jumalik alandus lunastab, ülendab ja õilistab inimloomuse. Siis ei ela enam mina, vaid Kristus minus, nagu ütleb apostel Paulus. Kirikul tuleb olla rahva moraalne südametunnistus. Küllap just seda ootavad inimesed ka jõulukirikust – paremaid mõtteid, sisemist puhastumist, pühitsust.

Meie rahvakommetes võib jõulusokk anda obaduse pahadele ja tuua heldelt kinke headele. Kuidagi väljendub siingi Jeesuse vastuvõtmise juurde kuuluv meeleparandus. Tühja jõulusoki sisse peaks justkui imeväel ilmuma üllatus – midagi head ja ilusat. Olgem siis Kristuse armastuse ja rõõmu abilisteks selles ajas ja ühiskonnas, kus üks osa eitab ja eirab nii südametunnistust kui ka Jumalat, kuid teine osa, ja küllap ka esimeste keskelt, otsib jõuluvalgust ja jõuluimet.

Andres Põder,

,

peapiiskop