Juhtorganite roll koguduseelu suunamisel

Pea alati, kui asun mõnd juhtimisalast artiklit kirjutama, meenuvad mulle prof Ülo Vooglaiu sõnad, mis ta 1987. aastal mulle kui tollase Pirgu Arenduskeskuse noorele juristile ütles: “Jäta meelde, Urmas, et juhtida saab protsesse!”
Jätsin meelde ja muigan aeg-ajalt siiani, kui loen või kuulen jutte sellest, mida kõike „juhitakse“.
Meie kaunis emakeel on sõnavara poolest vaesevõitu, mistõttu on üsna tavaline, et mingi sõna tähendab mitut erinevat asja. Nii on ka sõnaga „juhtima“, millel on laias laastus neli tähendust: 1) millegi või kellegi kulgemisele suunda andma (nt autot või tantsupartnerit juhtima); 2) millegi edasikandmine (nt elektrit, soojust või heli juhtima); 3) paremusjärjestuses esimene olema (nt koondis juhib 1:0) ja 4) millegi või kellegi tegevust või toimimist (st protsesse) suunama, teatavas suunas mõjutama (nt vestlust juhtima, puudustele tähelepanu juhtima jne).
Selle mõistemääratluse alla kuulub ka prof Vooglaiu osutus organisatsiooni või muu kollektiivi töö ja tegevuse korraldamisele ja suunamisele, mis kõnekeeles väljendub sellistes sõnakasutustes, nagu näiteks riiki, tehast, ettevõtet, kirikut või kogudust juhtima.
Kui ütleme, et juhime kogudust või kirikut, siis mõtleme (või peaksime mõtlema), et suuname neid protsesse, mis kirikus või koguduses aset leiavad. Selles mõttes oli väga täpselt sõnastatud Sirje Semmi e-kiri, milles ta palus mul Tallinna Jaani koguduse juhatuse Rõuges toimunud väljasõidukoosoleku/mõttetalgute valguses kirjutada kaastöö Eesti Kirikule teemal: milline roll on koguduse juhatusel ja nõukogul koguduseelu suunamisel. Just nimelt suunamisel, mitte juhtimisel. Kiriku kontekstis ei tohi unustada ka seda, et inimene plaanib ja Jumal juhib!
Aga asjast ka. EELK põhikiri ja kirikuseadustik ei tee juhtimisküsimuste puhul vahet, kas tegemist on suure või väikese kogudusega. Sama probleem on ka riigi tasandil – Tallinna linna ja Piirissaare valla „juhtimisel“ kehtivad samad mängureeglid. See ei ole mõistlik, et mitte öelda enamat. See, mida meie suures Tallinna Jaani koguduses peame juhtimise mõttes normaalseks rutiiniks, tundub mõnele väikesele kogudusele ulmelisena.
Kui suures koguduses on võimalik, et juhatus tegeleb organisatsioonis toimuvate protsesside teatavas suunas mõjutamisega (ehk juhtimisega selle sõna õiguslikus tähenduses) ja õpetaja on koguduse karjane, siis väikeses koguduses on õpetaja „mees nagu orkester“. Väikese koguduse õpetaja seab ise eesmärgid, täidab neid kangelaslikult ja kontrollib hiljem, kuidas see kõik tal välja kukkus. See ei ole õige ega mõistlik.
Kunagi olid ajad, kus kirikuõpetaja oli küla ainus haritud inimene, mistõttu oli paratamatu, et tal lasus ka kogu intellektuaalset panustust eeldav kohustuste koorem. Sellest ajaloolisest kogemusest kasvavad välja ka meie kiriku põhikirja ja kirikuseadustiku juured. Näiteks on traditsiooniks, et koguduse õpetaja (ka praegu ja ka suurtes kogudustes) on kõigi koguduse organite (täiskogu, nõukogu, juhatus) liige, osaledes plaanide seadmisel, täites neid iga päev ja kontrollides nõukogu tasandil tehtut (st ka enda tööd). Me oleme selles küsimuses ligi 100 aastat arengust maas!
Eelöeldust ei peaks aru saama nii, et siinkirjutaja tahab koguduse õpetajad „juhtimise“ juurest lihtsalt eemale lükata. Minu tegelik soov on see, et õpetajatele jääks rohkem aega hingekarjase rolli täitmiseks, sest keegi teine koguduses ei saaks sellega hakkama. Samas peaks teised koguduseliikmed ilma õpetaja kallist aega kulutamata suutma otsustada koguduse majandusasjade ja muude organisatsiooniliste küsimuste üle.
Meenutaks siinkohal põgusalt mõnd olulist koguduse „juhtimisega“ seonduvat küsimust (vt ka Eesti Kirik: „Koguduse juhtimise õiguslik korraldus“ – http://www.eestikirik.ee/koguduste-juhtimise-oiguslik-korraldus/): 1) juriidilise isiku staatust omavad kirikud ja usuühingud on eraõiguslikud juriidilised isikud; 2) kehtib erinorm (KiKoS), mis ütleb selgelt, et kirik ja kogudused on usulised ühendused (st mitte tavalised MTÜ-d); 3) juhtorganilt eeldatakse organisatsiooni esindamist ja igapäevast „juhtimist“ – nõukogu on liikmete valitud ja volitatud organ, kes tegeleb koguduse valitsemisülesannete täitmisega. Koguduse ainus juhtorgan on juhatus. Nii tuleneb ka mõistest endast – juhatus n-ö juhib ja nõukogu annab nõu; 4) juhatuse liige peab oma kohustusi täitma juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega.
Juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kogudusele kahju, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega. Juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg on viis aastat, kui põhikirjas või kokkuleppel juhatuse liikmega ei ole ette nähtud muud aegumistähtaega. Nimetatud kahju hüvitamist kogudusele võib nõuda ka koguduse võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada koguduse vara arvel.
Ühe tulevase võimalusena võiks väikeste ja jätkusuutmatute koguduste puhul meenutada, et (suurematel) kogudustel võivad olla osakonnad, kui see on ette nähtud põhikirjaga. Osakonnad ei ole juriidilised isikud. Osakonna organid ja nende pädevus nähakse ette põhikirjas.
Tallinna Jaani koguduse juhatuse esimees Peeter Grossberg püüab koguduse juhatuse igal suvel mõneks päevaks Tallinnast eemale viia, et saaksime olla koos ja pikemalt koguduse asju arutada. Eelmisel aastal olime nt Vormsil. Viimati Rõuges leidsime ka seda, et päris palju IT võimalusi on kiriku kui terviku, aga ka meie koguduse parema toimimise (või siis „juhtimise“) huvides kasutamata (nagu liikmearvestus ja liikmetega ühenduse pidamine; aja ja ruumi planeerimine; raamatupidamine jt).

 

 

 

 
Urmas Arumäe,
vandeadvokaat ja õppejõud,Tallinna Jaani koguduse juhatuse liige, EELK XXX kirikukogu liige