„Julged püüame olla. Mida me kardame?“ (Juhan Viiding)

2022. aastal 25. ja 26. jaanuaril toimuva vaimulike konverentsi teema on „Hirm ja arm“. Millest selline teema? Võib-olla polegi see kuigi üllatav, kui vaadata sellele, mis maailmas hetkel toimub ning kus ka kirikud ja kristlased on jagunenud võitlusleerideks, mille taga on eeskätt hirm midagi olulist kaotada. Otsitakse süüdlasi, valitakse pooli või kuulutatakse koguni maailma lõppu jne. Hirmu jagub, lootust napib. Konservatiivid ja liberaalid, luterlased ja krüptokatoliiklased. Küllap saab meid jagada veel teistessegi kastidesse, kui tahtmist ja hirmu jagub.

Ilmselt tähendab usus elamine paratamatult ka kahtlemise taaka ja võimalust. Markuse evangeeliumis on meile talletatud sõnad, kus langetõbise poisi isa ütleb Jeesusele: „Ma usun, aita mind mu uskmatuses.“ Usk, mis ei kahtle, on surnud usk. Samas ei tähenda see ristiinimesele mitte kahtlemist tee valikul, vaid oma usku ehedaks elava inimese paratamatut võitlust – veel siin ja siiski juba ka taevariigi võimalik pärija. Uskuda aga tähendab märgata Jumala juhtimist oma elus ja teed, mis ta meil käia annab. Olgu siis me terved kui purikad või haigustega maadlemas. Usklik süda taipab nagu laulik muiste, et hea ja õiglane on Issand; sellepärast ta õpetab patustele õiget teed.   

Peatselt saabuval konverentsil, kui Jumal lubab, saab kuulda ettekandeid neil teemadel. Luterliku Maailmaliidu peasekretär Anne Burghardt räägib kirikute hirmudest globaalses perspektiivis. Teoloogid Urmas Nõmmik ja Arne Hiob hirmust ja armust pühakirjas. Eestiski oma vaimulike harjutuste ja raamatutega tuntud isa Christoph Wrembek aga räägib hirmudest kirikus. Seda siis eeskätt katoliiklikus võtmes. Tõnu Lehtsaar arutleb teemal „Hirmud ja arm lepitamisel“. Tartu Ülikooli õppejõud Liina Kilemit küsib oma ettekandes: Hirmu ja armu peegeldused ühiskonnas: ootustest kirikule koroonapandeemia taustal. Kas kirik suudab oma kätt pulsil hoida? Vanglate peakaplan Tanel Meiel annab ülevaate vanglakaplanite teenimisest. Peapiiskop Urmas Viilma aga räägib teemal„Hirmu ja armu peegeldused EELKs: kiriku tänased sõlmküsimused ja väljavaated neile vastamisel“. 

Nagu ikka on jumalateenistused, erinevad töötoad, pidulik õhtusöök, kus tutvustatakse uusi vaimulikke jne. Praostkondi kutsun üles esitama aasta vaimulike kandidaate hiljemalt 15. jaanuariks. Loodame, et see kõik meil hoolimata koroonasegadustest ja -hirmudest õnnestub. Koht on tuttav ja teada – Nelijärve puhkekeskus. Konverentsil valitakse ka uus konverentsi juhatus, sest senised tegijad on juba kaheksa aastat seda vankrit vedanud.

Mõeldes praegusele ajale, kus ka paljud kristlased tunnevad hirmu, on nõutud või püüavad oma meelsust avaldada end mingile ideoloogiale allutades, on igati oluline mõista, et nii haiguste ja katsumuste talumine kui nendega heitlemine, olgu siis tänuga või ilma, pole midagi muud kui minu ja Jumala vaheliste suhete väljendus. Need meile saadetud kitsikused ja viletsused ongi Jumala suhtumine meisse. Aga nende talumine või mittetalumine on meie isiklik suhtumine Jumalasse, see tähendab sellesse, mida Jumal saadab meile kas teiste inimeste kaudu või otse ja vahetult.

Jeesus on kutsunud meid ennast järgima vabadena ja julgetena usalduses. Jeesuse järgi on Jumalat usaldav inimene see, kes on valmis vabalangemiseks, sest ta usub ja teab, et Jumal püüab ta õigel silmapilgul kinni. Nii on ta alati Jumala kätel, mis teda kannavad, hoiavad ja tarvilikul silmapilgul asetavad sinna, kuhu vaja.

Urmas Nagel,

EELK vaimulike konverentsi juhatuse esimees