Julgeoleku dilemma

Viimasel ajal on Eesti ja teised piiririigid haaratud protsessi, kus nad on pandud sundvaliku ehk dilemma ette. Rahvusvaheliste suhete teoorias kasutatakse sellise olukorra analüüsimiseks julgeoleku dilemma mõistet. Sellega on võimalik seletada riikidevaheliste suhete vastastikmõju. Näiteks ühe riigi kaitsevõime tugevdamine toob kaasa teise riigi relvastumise, kuna too riik võib seda pidada ründerelvastuseks ning soovib enda julgeoleku tagamiseks oma relvajõude suurendada. Meedias esitatakse argumente, millega põhjendatakse kaitsekulutuste suurendamist või relvastuse paigutamist siinsesse regiooni. Inimestele tundub see protsess hirmutav ning paneb küsima, kas Eesti ei peaks sellest loobuma ning hoopis neutraalne olema.
Selles ilmnebki dilemma vastuolu: tegemist on sundvalikuga, kus ühe või teise valiku tegemine ei lähtu enda soovidest ega ideaalolukorrast. Ekslikult loodetakse, et neutraalsuse valimisega Eesti nagu pääseks relvajõudude kuhjumisest siinses piirkonnas. Neutraalsus pole aga julgeoleku garantii riigi vastu, kelle viimaste aastate käitumisest nähtub, et ei austata teiste riikide territoriaalset terviklikkust või varasemaid kokkuleppeid.
Kui riigi neutraalsust kujutleda ilma relvastuseta olekuna, siis hirmsaim näide, mida olen kuulnud relva puudumise kohta, on 2011 Norras toimunud Utøya saare juhtum, kus hästirelvastatud massimõrvar Breivik võis vabalt jätkata tulistamist kaitsetute noorte pihta, kartmata, et ta ise võiks kellegi kuuli ette sattuda. Mäletan, kuidas üks tookordne ekspert kahetsusega nentis: oleks seal noortelaagris keegi relvaga olnud ja vastutule avanud, poleks nii suurt kannatanute arvu olnud. Kokku surmas mõrvar ühe tunni jooksul 69 noort. Tookord piisanuks ühest relvast, et tapja oleks pidanud kaitsesse tõmbuma ja tulistamise katkestama.
See on teine oluline argument relvastuse debatis, kui väidetakse, et mida Eesti sellest võidab, kui siia järjest liitlaste üksusi paigutatakse – nagunii ei suudaks need koos Eesti kaitseväega ületada idapiiri taga olevaid väegrupeeringuid. Meenutades  terrorirünnakuid, kus grupp terroriste valimatult tulistas kontserdikülastajaid või hukutas muul viisil rahumeelselt kulgevaid inimesi, näeme, et terroristide eelis tulenebki sellest, et tsiviilisikud on kaitsetud. Vaid üksikud juhtumid on lõppenud teisiti. 2015. aasta augustis puhkusel viibinud USA õhuväelane Spencer Stone oli parajasti tukkumas Amsterdami-Pariisi rongis, kui ta müra peale ärkas. Ta pööras pead ja nägi, et ühel mehel on automaati AK-47 meenutav relv, mis on kuidagi kinni kiilunud ning ta üritab seda töökorda saada. Rahvuskaartlane Alek patsutas talle õlale ning ütles: «Lähme. Jookseme ta maha!» Stone oli esimene, kes terroristini jõudis. Ta sai rüseluse käigus vigastada.  «Relvastatud meest oleks saatnud edu, kui mu sõber Spencer poleks püsti tõusnud. Ma tahan, et seda võetaks kui õppetundi. Palun võtke praegusel terrorismiajal alati midagi ette. Ärge lihtsalt istuge ja vaadake,» lausus tudeng Sadler hilisemal pressikonverentsil, kui nad võtsid Prantsuse presidendilt vastu Auleegioni ordeni.
Ma ei arva, et on aeg rahvas relvile kutsuda, kuid soovitan toetavalt suhtuda nendesse, kes Kaitseliidu kõikvõimalikel koolitustel ja õppustel käivad. Need, kes on käinud palverännakul pühal maal, võisid näha, kuidas iga laste või koolinoorte gruppi saatis relvastatud isik. See on sealse julgeoleku keskkonna poolt esitatud tingimus.
Kas relvastuse ja vägede kontsentratsioon ka kunagi peatub või viib tingimata plahvatuseni? Teooria ütleb, et enamasti päädib see protsess teatavas jõudude tasakaalu punktis. Põhjus, miks võime oma kaitsejõude ja riigikaitset usaldada, on fakt, et Eestil on suuremasse kaitseallianssi kuuludes riikide kogusummana rohkem relvastust kui mistahes üksikul riigil. See teadmine mõjub piisava heidutusena potentsiaalsele rünnakuplaane koostavale kindralstaabile. Ent ebakindlus julgeoleku sfääris paneb ümber hindama seniseid seisukohti. Kui aastakümnete eest kaheldi ajateenistuse mõttekuses, siis praegu on mitmes riigis ajateenistus taastatud. Kindlasti soovitatakse ka eesti peredes noormehi pigem ajateenistusse pürgima kui sellest hoiduma. Lisaks on võimalus riigikaitsesse panustada Kaitseliidu, Naiskodukaitse, kodutütarde või noorkotkaste organisatsioonide kaudu. Nendes valikutes puudub alul nimetatud dilemma. Vastupidi: nendest õhkub kaitsetahet, mida tasub alati kõigil kodanikel toetada.

 
Gustav Kutsar,
major, kaitseväe peakaplan