Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal

Tänavu on vaikne nädal ja ülestõusmispühad nii varajased, et need mahuvad just märtsikuu (paastukuu) viimasele nädalale. Kristuse kannatamise, surma ja ülestõusmise imelisele sündmusele on läbi ajaloo sedavõrd suurt tähelepanu pööratud, et selle pühitsemiseks on pühendatud terve nädal.

Jeesus saabub Jeruusalemma
Palmipuudepüha juhatab sisse vaikse nädala kirjeldusega sellest, kuidas Jeesuse Jeruusalemma saabumist rahvahulk suure juubeldamisega tervitas. Rahvas hõiskas, sest Jeesuse kohta teati, et ta teeb pimedad nägijaks, avab kurtide kõrvad ja paneb keeletud rääkima, et ta parandab pidalitõbiseid, tõstab jalule halvatud. Teada oli isegi see, et ta äratas hauast ellu Laatsaruse.
Nii vägevalt mehelt oodati, et ta suudab lõhestatud ja okupatsiooniga orjastatud rahva kokku koguda, et Jumala äravalitud rahvas Rooma ülemvõimu alt vabastada. Ta tuli Jeruusalemma! See tähendas usus vabadust igatsevatele juutidele nende südame unistuste täitumise lähenemist.
Aga Jeesus tegi midagi sellist, mida rahvas temalt ei oodanud. Ta läks templi eesõues endast välja ning ajas sealt minema rahavahetajad ja ohvriloomadega kaubitsejad. Kas ta siis ei teadnud, et juut suudab andeks anda palju, aga mitte seda, kui tema äri ära rikutakse? «Kirjutatud on. Minu koda on palve koda. Aga teie olete selle teinud röövliauguks,» ütles ta neile.
Jeesuselt oodati, et ta kogub rahva vabaduse eest võitlema. Aga kui talt tuldi küsima, kas keisrile (see tähendab okupandile) tuleb makse tasuda, siis tema soovitas anda Jumalale, mis kuulub Jumalale, ja keisrile, mis kuulub keisrile.
Jeesuselt loodeti, et ta taastab Taaveti trooni ja tema kuningriigi hiilguse, kuid ta eelistas tölnerite (okupandi teenistuses olevate maksukogujate) ja alamast klassist inimeste seltskonda ning pilkas korralikke juudi ülikuid, ülem­preestreid ja kirjatundjaid õpetlasi. «Nad seovad kokku koormaid, mida nad ise kanda ei jaksa … Tehke nende sõnade, aga mitte nende tegude järele … », leiame piibliraamatust tema sõnu.
Jeesus ei pannud pahaks suhtuda armastavalt isegi võõrvõimu sõjameestesse, kui need temalt abi paluma tulid. Ta tegi terveks ühe Rooma ohvitseri haige lapse, kuulutas Jumala riiki, mis ei tee vahet juudil ega kreeklasel, käis läbi põlatud samaarlastega ning halastas abielurikkumiselt tabatud naisele, keda õiged usklikud juudid olid valmis kividega surnuks viskama. Ta seadis ausad ja kombekad inimesed olukorda, kus nad pidid tunnistama oma abitut patusust. Ühel endast lugupidaval juudil polnud kuigi kerge temast aru saada.
Vaikne nädal küsib meilt, kas meie oleme valmis oma pattu Jumala ees tunnistama. Kas oskame Jumala armu ees olla alandlikud? Kas oleme valmis uuenema, muutuma ja meelt parandama?

Kristuse ohvrisurm
Suurel neljapäeval meenutatakse Issanda viimast paasasöömaaega, mil ta seadis oma jüngritele armulaua sakramendi annid. Minu ihu – teie eest surma antud. Minu veri – teie eest valatud. Ega jüngritelgi temast tol hetkel kerge aru saada polnud. Aga nad oskasid olla oma Õpetaja alandlikud järgijad.
Selle sakramendi tegelik suur tähendus sai neist enamikule peagi selgeks Issanda ristisurma ja ülestõusmise kaudu. Vaid Juudas ei läbenud Jumala seatud aega ära oodata ja reetis oma lunastuse.
Suur neljapäev küsib meilt, kas usume, et Kristuse ohvrisurm on meile pattude andeksandmine.
Suur reede jutustab meile kurva ja kahetsusväärse loo sellest, kuidas inimliku mõistmatuse, hoolimatu meelevalla ja müüdava südametunnistuse kokkumängu tulemusel Jumala Poeg süütuna surma mõistetakse ning ristile naelutatakse. Meie eest!
Kaks aastatuhandet lahutab inimkonda sellest sündmusest, kuid siiani pole veel kaugeltki kõik arusaamisele jõudnud, et iga meie südames pesitsev viha, iga meie inimlikust mõistmatusest tekkiv pahameel ja iga meie iseenese õigusest ülekohtuselt lausutud hukkamõist on vasarahoop nende naelte pihta, mis Issanda käsi ja jalgu armutult läbistasid. Ja iga lendu lastud pahatahtlik kuulujutt on see piik, mis torgati Issanda südamesse veendumaks, et ta ikka hinge heitnud on.
Suur reede küsib meilt, kas oleme valmis tunnistama, et need on meie patud, mille pärast Jumala Poeg ristil kannatas ja suri. Kas oleme valmis otsima Jeesuse nimel lepitust Jumalaga ja lepitust isekeskis?
Vaikne laupäev jutustab sellest, et Kristuse hauas hingamise kaudu on ka meie hauad pühitsetud puhkepaigaks ülestõusmise tunnini. Kas usume seda? Kas suudame selles usus usaldada Jumala varju alla hingama ka oma armsad, kes juba siit ajast on igavikku kutsutud?

Halleluuja, Jeesus elab!
Ülestõusmispüha rõõmusõnum surnuist üles tõusnud elu Issandast alustab juba uut nädalat. Halleluuja, Jeesus elab! Surm ja põrgu võidetud! Nii algab üks kaunis ülestõusmispüha koraal. Selle päeva hommik oli aga suur ehmatus ja hämming nii Jeesuse hirmunud jüngritele kui ka tema surmaotsuse langetajaile.
Vaid vähesed ja vähehaaval hakkasid taipama selle sündmuse tegelikku imelisust ja tähendust. Maarja Magdaleenale, kes haua juures leinates nuttis, ilmus Jeesus esimesena.
Kaks jüngrit, kellega Jeesus kohtus sama päeva õhtul teel Emmausse, tundsid ta ära hetkel, kui ta nendega lauda istus ja neile leiba murdis. Jeesus tegi seda nii, nagu ka viimsel paasasöömaajal. «Leiva murdmisest tundsid nad tema ära,» kirjutab evangelist Luukas.
Kristuse kiriku osaduses on algristikoguduse päevist alates Kristuse ülestõusmine just see peamine rõõmusõnum. See sündmus pani aluse kogu ristiusule. Imeliselt siia maailma sündinud on paljud.
Lõpuks on iga uue elu ilmaletulek suur Jumala ime. Ülekohtuselt surma mõistetuid on igal ajastul lugematu hulk. Vaid Kristus on surmast võidu saanud. Me oleme Ülestõusnu tunnistajad. Me usume, et see ülestõusmine on antud ka meile püha ristimise kaudu. Igavene elu, mis meisse on kingitud sellest hoolimata, et rändame veel kaduviku radadel.
Jeesuse vangistamise järel hirmuga laiali põgenenud jüngrite usk taastus uues väes. Nemad olid saanud esimesteks Ülestõusnu tunnistajateks. Nüüd oli nende kätte pärandatud seesama Jumala sulase ülesanne kuulutada rõõmusõnumit rõhutuile. Ega see neil ju lihtne polnud. Ei maksa arvata, et neid kergelt uskuma jäädi. Oli nii ennekuulmatu asi, mida nad rääkisid, et üks korralik inimene ei saanud seda ometi tõsiselt võtta. Aga just nende kuulutusest algas ristikoguduse levik üle kogu maailma.
Kirikuisa Augustinus on kord tunnistanud: «Kristus on üles tõusnud. See on ju täiesti võimatu! Aga just selle pärast ma usungi.» Kas ka meis on seda ülestõusmise usku? Kui on, siis suudame mägesid teisale tõsta!
Mart Salumäe

Jeesus lüüakse risti
Nad võtsid nüüd Jeesuse – ja ta läks välja, kandes ise oma risti Pealuuasemeks hüütud paika, mida heebrea keeles kutsutakse Kolgataks. Seal nad lõid risti tema ja temaga koos kaks muud surmamõistetut, teine teisele poole, aga Jeesuse keskele.
Aga Pilaatus kirjutas ka sildi ja pani selle risti külge. Sellele oli kirjutatud: «Jeesus Naatsaretlane, juutide kuningas.» Seda silti luges palju juute, sest paik, kus Jeesus risti löödi, oli linna lähedal, ning silt oli kirjutatud heebrea, ladina ja kreeka keeles.
Juutide ülempreestrid ütlesid siis Pilaatusele: «Ära kirjuta «Juutide kuningas», vaid «Tema ütles: Olen juutide kuningas.»» Pilaatus vastas: «Mida olen kirjutanud, seda olen kirjutanud.»
Kui sõdurid olid Jeesuse risti löönud, võtsid nad ta rõivad ja jagasid nelja ossa, igale sõdurile ühe osa. Nad võtsid ka särgi, särk oli aga õmblusteta, kootud ühes tükis ülalt alla. Nad ütlesid siis üksteisele: «Ärgem rebigem seda katki, vaid heitkem liisku, kellele see saab», et läheks täide Kiri: «Nad on mu rõivad omavahel jaganud, ja riiete peale liisku heitnud.» Sedasama sõdurid nüüd tegidki.
Aga Jeesuse risti juures seisid tema ema ja tema ema õde Maarja, Kloopase naine, ja Maarja Magdaleena.
(Johannese evangeelium 19:17–25)