Jumal ei talla rudjutud pilliroogu, vaid tõstab selle üles

Heino Noor on tõstatanud kirjutises «Rudjutud pilliroogu tallates» (EK nr 27/28, 20.6.2012) väga olulise küsimuse. Ta protesteerib selle vastu, et isegi kantslist kuulutatakse, et inimsusevastased kuriteod meie rahva kallal on Jehoova karistus.
See probleem on ka mind puudutanud. 14. juunil Tartu Pereraadios peetud hommikupalves ei pääsenud ma sellest mööda, et küüditamise mälestuspäev leinalippudega ei anna mulle rahu. Paneksin küll lipu välja, aga mitte leinalipuna, sest meie perele on see kahepidise tähendusega.
Sel kuupäeval sündis meie perre neljas laps, tütar Maarja, aga 1941 küüditati mu armas vanaema Anna ja vanaisa August Maramaa viidi vangirongis Siberisse umbes samal ajal. Aga ma ei leina neid, vaid tuletan neid meelde tänades ja austan Jumalat, et ta on mulle kinkinud nii väärikad vanavanemad. Ma ei saa jätkuvalt leinates nende mälestust katta lootusetu leina märkidega.
Karistav Jumal leidub küll Vanas Testamendis, kuid Jeesuse Kristuse ristisurma ei saa me ometi Jumala karistuseks pidada. Kas Jumal karistas oma Poega? Paraku seletatakse sageli, et me näeme selles, kuidas Jumal karistab meie pattude pärast oma Poega. See on aga dualistliku mõtlemise tulemus, et armastamise vastand on viha ja karistamine ja see kuulub Jumala juurde.
Tegelikult on Jeesuse ristisurmas näha Jumala armastust meie vastu. Jumal ei ole vihane oma Poja ega ka meie peale. Mu isa häiris teoloogilises keelepruugis «püha vihaga Jumal», ta tegi ettepaneku selle asemel kasutama hakata väljendit «tuldane Jumal», et Jumalat ei toodaks inimlike emotsioonide tasandile, vaid see, kui Jumal on inimestega rahulolematu, on eriline seisund, mis on omane ainult Jumalale ega ole paari pandav inimliku vihaga.
Nende olukordade kaudu, mis meile osaks saavad, kasvatab meid Jumal. Ta ei karista, aga kõik tuleb kasuks neile, kes Issandat armastavad. Keegi võib küsida: aga meie esivanemad, kes ei hoolinud Jumalast ega ka prohvet Karl Reitsi hoiatustest, kas Jumal ei vihastunud nende peale, et nemad ei armastanud Issandat? Suur kiusatus on oma arusaamise järgi kõike kahele poole jagada.
Ometi on Jumal armastuse ja mitte vihkamise Jumal. Meie kohus on kuulutada, et ta armastab kadunud lapsi, samuti neid, kes vaevatud ja koormatud on, aga ta ei pane vägivaldselt piiri ülekohtuste ülekohtule. See on väärkujutlus, et Jumal manööverdab selle maailma vägesid ja vägivaldse vägivalda saadab karistuseks inimestele. Vägivaldsed ei küsi ju Jumalalt nõu. Nad teevad seda oma kurjusest. Kas siis Jumal on kurjuse Jumal? Temas ei ole ometi mingit ülekohut.
Kui ma ema ja kasuvennaga varjasin end, s.t olin metsavend kuus ja pool aastat, sest muidu oleks meid 25. märtsil 1949 Siberisse küüditatud, siis ei pidanud me mitte kunagi seda Jumala karistuseks. Samuti mu isa, kes oli kaheksa aastat Kaug-Idas vangilaagris. See oli hea Jumala kool meie jaoks, kus usus kasvasime ja tugevamaks saime usalduses tema vastu.
Ühiskond, milles puuduvad kannatused ja katsumused, ei oska head, mis neile osaks saab, hinnata. Jumala sõna kuulutajad aga ei saa ka seda viga teha, et nad muu maailmaga koos heidavad Jumalale ette mestis olemist ülekohtu tegijate ja okupantidega.
Armastuse Jumal pöörab ka katsumused, mis meile osaks saavad, õnnistuseks. Aga selleks, et seda näha, tuleb käia läbi kannatustest ja kindlalt kinni hoida oma Issanda käest. «Kui ma ka teed ei tea, Sul tuntud ta, hinge see vaikseks teeb, et rahul ma. Asjata muretsen, vaeva ma näen, kartes siin tõusen ja puhkama läen. Sul, Isa, teada tee, tund teada Sul, valmis ka kurbus, rõõm, mis saadad mul. Kiita Sind tahan ma Su armu eest, et võtsid päästa mind kahtluste käest. Miks maru mässab nii, Sa seda tead, küll õigel ajal Sa piirid tal sead. Sest vaikselt ootan ma, Su tõotus jääb. Sul, Isa, teada tee, sest küll mulle saab.» (Hedwig von Redern)

 

 

 

 

Eenok Haamer,
üks represseeritute hulgast