Jumal kasutab meid

Ma suudan kõik tema läbi, kes teeb mind vägevaks (Fl 4:13).
Tõsisem talv on praegu seljataga. Kevadest on veel vara rääkida, kuid südames ja peas tuleb seda kanda, sest me ju loodame ärkamist, kasvamist, rohke vilja kandmist. Kolm nädalat tagasi olid meie vaimulikud koos Nelijärvel. Rääkisime olulistest asjadest meie kirikuelus ja usus laiemalt. Konverentside ja seminaridega on nii, et tuleb nõu pidada ja üksteisega kokku saada, kuid tegelik kirikuelu toimub kogudustes. Jumalateenistustel ja palvustel, kodusid ja haigeid külastades leeri- ja pühapäevakoolitunnis sünnib meie kirik justkui igal päeval üha uuesti. Teadmine, et Jumal meid kasutab ning koguni meie vigu ja patte enda eesmärgi poole suunab, peaks andma vaimulikus töös jõudu ka siis, kui vahel tunned väsimust või kribivad hinges kõhklused.
Tagasisides vaimulike konverentsile on märgitud rõõmsat ja toetavat õhkkonda. See on olnud ka üks konverentsi juhatuse eesmärkidest. Teame ju, et oleme erinevad. Kirikus on tihti inimesed põrkunud ideoloogiatega: konservatiivid ja liberaalid, alalhoidlikud ja uuendusi pooldavad rühmitused. Igal mehel oma pill ja oma usk ning soov kontrollida, Richard Rohri sõnu kasutades: «elu kujuteldavast vahitornist, mis asub nende peas».
See on aeg-ajalt üsna väsitav ja eelarvamusi põhjustav. Seepärast on väga tähtis, millises vaimus kokku saame. Tõsine vaimulik võit on alati see, kui suudetakse koos olla, üksteist kuulata mäejutluse, st armastuse vaimus. Midagi sellest võis konverentsil täheldada ja jääb vaid palvetada, et ka kuumimatele teemadele ja väitlustele mõeldes see nii kirikus kui ühiskonnas jätkub.
Räägime sageli vaimulike identiteedikriisist. Paljud vaimulikud ei oska öelda, miks nad teevad seda, mida teevad. Maailm nõuab hoopis teisi asju. Tundub, et inimesed otsivad kõike muud peale kirikus pakutava. Lahenduste leidmiseks tuleb endalt küsida, kas armastame Kristust, kas tunneme end Püha Vaimu tööriistana ja jagame Püha Vaimu ande kaasinimestele.
Kirik peaks ühiskonnas selgelt oma sõnumi edastama. Kas tõesti peame üllatuma, et suuresti kirikust väljaspool olev ühiskond meid sugugi ei mõista ega tahagi mõista. Pigem on loomulik ja paratamatu, et räägime vägagi põhimõttelistes küsimustes täiesti eri keelt. Ehk muretseme vahel liialt selle pärast, kuidas ennast arusaadavaks teha. Kristus ühendab, Kristus lahutab ja seda ei muuda miski. Mida rohkem on neid, kes vaimukandjatena siin maailmas armastust ja lepitust külvavad, seda suuremad lootused on muutuda kogu ühiskonnal.
Ei meeldi mullegi see sallimise sõna. Kristlase jaoks täiesti kohatu. Meie sõna on armastus. Jeesus julgeb meid sealtki edasi viia: ka armastus vaenlase vastu on võimalik ja igati kohane tema järgijale. Tegelikult peab kirik aitama inimestel vabaks saada maailma valest.
Olen kunagi oma päevaraamatusse kirjutanud ühe usumehe mõtte: «Maailma tõelus on topeltvale: see on vale, mille sees tahab maailm teha midagi, mida ta ei suuda, nimelt olla Looja loodu, seega elab ta illusioonis ja kõik tema väärtused kannavad illusiooni märki. Ja see on vale, millega maailm petab, milles ta esitab oma näilist tõelust, tegelikult mittetõest tõena.»
Järgmisel aastal mõtleme reformatsiooniga seotud sündmustele. Püüdsime ettekannetes ja töötubades selle aasta konverentsil veidi süüvida luterlusse kui niisugusesse. Õhtumaa kristlaskonda lahutanud viis sajandit on tõsiasi, mida olematuks ei saa teha. Hoolimata oikumeenilisest koostööst ja algatustest oleme kristlaskonnana segi paisatud. Euroopas toimuva peale vaadates aga tuleb tunnistada sedagi, et meie tunnistus on jäänud nõrgaks ja ebamääraseks. Seepärast on suurema ühtsuse nimel tegutsemine igati evangeelne eesmärk. See aga tähendab paratamatult sedagi, et kõik asjaosalised peavad üha paremini ja selgemini iseendid mõistma ja tunnetama. Usun, et just selles võtmes peaksime vastu minema luterlaste juubeliaasta konverentsile.
Konverentsi juhatus ootab häid mõtteid järgmise aasta ettekanneteks ja töötubadeks. Meil on palju praktilisi küsimusi nagu vaimulike ja väikeste koguduste toimetulek või koostöö kooli ja omavalitsusega. Sageli ei ole head lahendust peale usujulguse ja kannatlikkuse, et jätkata oma missiooni Maarjamaal. Sellepärast ei tohigi takerduda üksnes igapäevaelu lahkamisele, vaid peamiseks peaks jääma püüd otsida Jumalat kõikjal ja kõiges. Eks ole see algava paastuaja üks ülesanne ja võimalus meile kõigile.

Urmas Nagel,
vaimulike konverentsi juhatuse esimees