Jumal näeb
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Uudised / Number: 27. mai 2009 Nr 22/23 /
Meie peres oli lastel mitmesuguseid mänge. Üks huvitavam kui teine. Ja nii möödus aeg kiiresti, lõbusalt. Eriti suur mängija oli vend. Ta ise nuputas mänge ja me olime meelsasti nõus koos proovima seda uut «repertuaari».
Ühel päeval aga seisime suure avastuse ees: meie kodu lähedal kraavis leidus savi. Ning vend oli see, kes siis meile kõigile teadustas: «Nüüd hakkame savist seepi valmistama.» Me olime nõus, sest see mäng oli midagi täiesti uut.
Kui olime terve nädala lasknud «seebitööstusel» õitseda, seisime fakti ees, et savi hakkas otsa lõppema. Mis nüüd saab? Kahju oli seda seebimängu mitte enam mängida. Pealegi olime kutsunud saviauku ka naabripoisi… Korraga kõigil pikad ninad.
Siis aga tuli naabripoisil päästev mõte: segame savisse liiva. Mis mõeldud, see tehtud.
Aga vend mossitas. Lõpuks, kui ta rääkima hakkas, saime tõe teada: «Sedasi ei tohi liiva savisse segada. See pole enam see seep, see hea seep.»
«Kah mul mure,» nöökis naabripoiss. Aga vend jäi oma mõtte juurde ja mina hakkasin ka uues seebitegemise viisis kahtlema. Ning siis korraga lajatas vend: «See on pettus, mis te teete. Nii ei tohi!»
«Tohib ikka!» raius naabripoiss.
Vend jäi endale kindlaks: «See on suur pettus!»
«Kes sellest teada saab?» urises naabripoiss.
Nägime, kuidas venna silmi valgusid pisarad: «Aga Jumal näeb!»
Ma jahmatasin. Seebivalmistamine jäi kohe pooleli… Tõepoolest, Jumal näeb. Vend lonkis kodu poole, aga minu pilk paitas teda. Tänuks selle eest, et ta nii aus oli.
Jumal näeb! Sedasi oli ju ema tihti lausunud. Nüüd siis tuli Jumal meie ringi ja vaagis kõike ning ma mõistsin, et selle seebimängu peab nüüd lõpetama. See oli tõesti pettus, vale.
Harva on elus lapsed jumalakartlikud. Aga näete – vend tuletas meile seda meelde.
Olen hilisematel aastatel mõelnud: kui paljudes lastes on jumalakartlikkust? Vähestes. Aga see peaks olema kõigis – nii lastes kui täiskasvanutes. Vaid üks sõnapaar – Jumal näeb – paneb elus asjad õigesti paika.
Enda Naaber
