Jumala sõrmega viidatud elulood

Mida arvata üheteistkümne inimese omakäeliselt kirja pandud või linti jutustatud eluloost? Eriti kui tegemist on hingekarjase või tema abikaasaga. Inimesed, kelle sünniaastad hõlmavad eelmise sajandi esimest kolmandikku, kelle elud sattusid kurjade aegade meelevalda, kuid kes siiski uskusid, et Jumala kaitsev tiib ulatub nendegi kohale. Kelle lapsed olid nõukogude „vabaduses“ tuulte pillutada ühest elukohast teise, kes peavad üleöö maha jätma mõne hapra, vaevu tekkinud sõprussuhte ja minema vastu tundmatusele. Pillutajateks Saksa või Vene võim, sõda, truud võimu ketikoerad NKVD, SD, KGB, ja uuesti pool sajandit KGB-d. 

Pilku maha lööv Peapiiskop, kes püüab olusid inimlikumaks rääkida – kuigi kõik mõistavad, et enamasti on otsus valmis tehtud kusagil mujal. Või vähemalt usuasjade voliniku suu läbi mõista antud, kuidas toimida. Asjaosalised on ühiskonnas ära märgitud ja märgiks on USK. Tegelik jaht käib kirikuõpetaja ja ta abikaasa teadmistele koguduse inimestest. Kõik ümberringi lagunemas, kõik ümberringi vaesed. Kiriku kordategemine on aga kuritegu nõukogude võimu suhtes.

Et oleks kütkestav lugeda

Et saaksime kõigest sellest lugeda, pidi Edakai Simmermann veenma, kuulama, lindistama, lindilt maha kirjutama (litereerima). Tihti mitmeid kordi, sest mälestustesse saab mäletaja ka ise süveneda ja avastusretki teha. Väga raske on võtta korraga peopesasse terve oma elu – iga hommik toob uued mälestused! Mõnigi etapp selles töös on mulle üdini tuttav, seepärast püüan vältida õunapuult apelsini nõudmist. 

Ühes olen veendunud – et lindilt mahakirjutatud teksti saab toimetada ainult kõrvaklapid peas – siis on väike võimalus säilitada mõningal määral rääkija omapära, pisutki vältida teksti sattumist isikupäratu õigekeelsuse teerulli alla, vältida konspektiivsust. Siis väheneb oht, et kümme inimest räägivad minuga raamatulehtedel stiililt „ühtemoodi“. 

Lõputult ei saa teksti kokku suruda – lugeja tunneb seda vaistlikult ja hakkab huvi tundma, mis välja jäi. Järelsõna valgusel jäi välja laias laastus kolmandik kuni pool iga mäletaja tekstist. Ei saa ju ühtmoodi samade sõnadega jutustada oma elust Richard Võlli, kes kirjutab oma õpingutest ülikoolis 14 real, ja Madis Oviir, kes kirikutöö kõrvalt kogus kirjandusmuuseumi varalaekasse tuhandeid lehekülgi rahvapärimusi.

Ja veel. Kirikuõpetaja on oma parimates näidetes oraator – tema kunst on suuline jutlus. Kuid vähesed suudavad oma jutluse kirja panna nii, et ka lugeda oleks huvitav. Kuidas panna esmapilgul tavaline elulugu kirja nii, et oleks kütkestav lugeda? Valin välja mõned särakohad. Viitan leheküljele raamatus ja jätan hetkeks varju jutustaja isiku, et tekiks üldisem pilt.

Vaese inimese poeg oli, ema oli matusel paljajalu (lk 26) 

Mida vanemaks saame, seda rohkem märkame, et olemegi pärit lapsepõlvest. Mida märkasime kodus, kooliteel ja mida sellest elu lõpu poole peame vajalikuks väärindada, see tähendab kirja panna. Samas paistab silma, kui vähe siinses kirjapandus võrreldes algkooliaegadega on pühendatud õpingutele Tartu ülikoolis. Pean siin tunnistama, et lootsin leida reakese Georg Meri (1900–1983) poolt ellu kutsutud Eesti Kristliku Üliõpilasühingust (Eesti Kristlikust Üliõpilasliidust) – aga lootus ei täitunud!

Kui kohalik küüditaja-teejuht keelab laste ema midagi kaasa võtmast ja lisab ülbitsedes: „Palu nüüd oma Jumalat, las Jumal nüüd aitab!“, siis: „[l]ihtne vene sõdur aga võttis ühele lapsele kapist vatiteki, teise teki võttis voodi pealt ja mässis need lastele ümber. /…/ Veel enne autosse minekut tõi vene poiss meile veel ühe vatiteki. Ja oligi kõik“ (lk 189). Teekond teadmatusse võis alata! 

Kui Siberist Eestisse saabunud Jaan Kross (1920–2007) jõi „öökohvi“ koos Kersti Merilaasi (1913–1986) ja August Sangaga (1914–1969), siis viimane pidas vajalikuks märkida, „et tegelikult pole ju üldsegi selge, k u m m a l pool teatud traate olid elutingimused, vähemalt moraalses mõttes, aeg-ajalt jubedamad …“ (Kallid kaasteelised I, lk 471, 2008). 

„Aga kui sa juba laagris oled, siis on su saatus määratud ja sa teed tööd, mis sulle antakse. Laagris oli juba lihtne vastu pidada, sest teadmatust ei olnud. Ebarealistlikke lootusi ka mitte.“ (Lk 327) Oli leidlikkus ja pisiaususe printsiipide hülgamine („Alguses oli küll tunne, et varastan, aga pärast võtsime seda nagu paratamatust“, lk 196). Head inimeste tundmist ja oskust kombineerida mõni tööots, mis andis võimaluse nälga ära petta. 

Kõhutäie nimel

„Kirjutasin Karksisse, ja mina ei tea, kust kohast koguduseliikmed suure kummikoti olid saanud, aga mulle saadeti soojaveekott, kuhu mahtus neli liitrit piima“ (lk 196). Ja kuueliikmeline eesti pere jäi ellu! 

Kui eestlane annab märku, et mõisa köis võib lohiseda küll, siis suures Siberis kehtis sama põhimõte, kuid asumisel olija tagant varastamine nõudis miilitsa sekkumist. „Mina leidsin nii suuri kullatükke kui pöidlaots. Ükskord peitsin väikese tükikese vatijope sisse ja viisin laagrisse. /…/ Läksin otsemaid kööki ja panin oma leiu kokale pihku. Koka silmad läksid suureks ja ta andis mulle kuu aega suppi nii palju kui tahtsin, ning putru nii palju kui tahtsin, ja pani toidule rasva ka peale.“ (Lk 505)

„Patareis tutvusin ma Jaan Krossiga, kellega koos olin suures kambris rohkem kui aasta. Pidasime meestega palvusi, jõulude ajal armulauaga jumalateenistusi ja vähemalt korra Eesti Vabariigi aastapäeva. /…/ Saksa koonduslaager oli hullem kui vene sunnitöölaager, kuhu ma hiljem sattusin. Siber oli sellega võrreldes kuurort. /…/ Laudu lõigati saega: üks mees üleval, teine all. Seda tööd tahtsid hiinlased teha, sest koore alt sai üraskeid ja putukaid – nad sõid neid.“ (Lk 448, 443, 449) 

Laagri arst Anna Nikola­jevna lasi meestel alasti võtta ja rivis enda eest läbi käia. Doktor katsus kannikaid: kui need kuidagi tunda olid, siis oli inimene töövõimeline, kui aga sõrm vastu konti läks, siis ütles: „Davai, statsionaari!“ (lk 509).

Seitse aastaaega

Olen raamatu koostajale tänulik kirikuõpetajate abikaasade kaasamise eest. Neli silma on neli silma! Lugu Siberisse oma tulevasele mehele järele sõitmisest on üks raamatu tipplehekülgi: „Mõtleks, preili Jänes läheb Venemaale! Kull kutsus ta Venemaale, aga ise nad pole abieluski…“/…/ „Minu „akadeemilisse aastasse“ [Siberis] jäi seitse aasta-aega: kaks talve, kaks kevadet, kaks suve ja üks sügis. Sama palju ka erinevaid elamusi.“ (Lk 386–387) 

„Sõda ja Siber viisid paljud pered lahku, seda juhtus ka vaimulike hulgas: Elmar Paldra, Edgar Hark, Elmar Kull, Henn Unt …“ (lk 457). „Ega me seal Siberis eriti palju ei teadnud, mis Eestis sünnib, ning mina olin arvanud, et elu läheb sealt edasi, kus ta pooleli oli jäänud“ (lk 206). Seega, et Siberis aeg seisis ja Eestis ehitati tormiliselt nõukogude ühiskonda ja lausa soositi „kurjategijast“ mehest lahutamist, oli vist lahkukasvamiste üks põhjusi. Et elu lõpu poole kokku võtta: „Väga raske on olla kahepalgeline, igaüks ei oska niisugust elu elada“ (lk 405).

Kohalik usklik, kelle juures väljasaadetud esimese öö olid olnud, tegid nüüd lahkumisel Eestisse peatuse ta majakese ees. „Vanamemm tuli auto juurde, piibel käes, laskus põlvili ja luges kõva häälega evangeeliumi. Tõusis püsti, õnnistas mind ja ütles: „Benita, sinu pisaratest võiks siin jõgi voolata…“ (Lk 304)

Tähelepanekuid ja mõtlemisainet

Kui pisut pakutud pildigaleriist rääkida, siis paraadportreed võivad olla, aga mõni hingekarjase „töömoment“ kantslis jutlust pidamas, kogudust õnnistamas, last ristimas või lahkunut ära saatmas oleks võinud ka olla. Kas mu hing igatseb selles pildiseltskonnas üksikut julgeoleku pilotka fotot (lk 370, värskelt triigitud, valmis kasutamiseks!) näha? – Kui, siis kõrvuti SD vormimütsiga. 

Tormituul koos lumesajuga on ikka burgaa, buraan on sõiduriist, millega uuema aja inimesed tavatsevad burgaas ära eksida (lk 139). Kuulasin Nõukogude armees väikesele seltskonnale peetud Moskva ülikooli õhtuse kursuse vene filoloogi loenguid venekeelse ropendamise ajaloost ja tänapäevast ning julgen viidata, et popi/papi venekeelsel sõimamisel on viga (lk 127).

Raamat on väga mahukas: igaüks võib sealt välja noppida meelepärast ja kütkestavat. Ka vennastekogudusse suhtumised on huvitavad (lk 101, 147, 233, 321, 343, 516). Nii nagu ma Edakai Simmermanni suure ja tänuväärse töö saatesõnast välja lugesin, on sellele köitele oodata lisa. Siis saab kummitama jäänud väidet „Veeäärsed kogudused öeldakse eriti usklikud olevat …“ (lk 456) veel kord üle vaadata ja läbi mõelda. 

Raamaturiiulile, kus ees on juba Elmar Salumaa, Johan Kõpu, Ain Kalmuse, Laine Villenthali, Aleksander Johannes Leinjärve jt mälestusteraamatud, lisanduvad raamatud, kus kirikuõpetajate elulood ühiste kaante vahel lausa „vestlevad“ omavahel! 

Ja nooriku kohta, kes tuli armastuse kutsel Siberisse, ütleb hingekarjane eluloojakul Siberi elu silmas pidades: „Elasime vaeselt, aga hästi. Kandsime kõik vaevad selle sideme nimel, mis meid ühendas. On suurepärane, on õnn, kui sa kohtad sellist inimest, nagu minul oli õnn kohtuda Liiliaga. Ma näen õnnetuid inimesi, kes nimetavad õnneks pidupäeva, aga õnn on igapäevase elu truuduses ja südamlikkuses.“ (Lk 328)

Vallo Kepp