Jumalakartus on tarkuse algus

Nõnda ütleb Issand: Ärgu kiidelgu tark oma tarkusest, ärgu kiidelgu vägev oma vägevusest, ärgu kiidelgu rikas oma rikkusest, vaid kes kiitleb, kiidelgu sellest, et ta on arukas ja tunneb mind, et mina olen Issand, kes teeb head, õigust ja õiglust maal. Sest seesugused asjad on mu meele järgi, ütleb Issand.
Jr 9:22–23

Tänapäeval on sageli nii, et inimesed on uhked oma teadmiste üle, mis nad on koolis omandanud, mõnikord ka kodunt ja sõprade ringist saanud, ning ei mõeldagi selle üle, et tarkus on midagi hoopis muud ja palju rohkemat kui teadmised. Targad teadlased mõistavad väga hästi, et igal teadmisel on oma piirid, ning oskavad selle piirini jõudes Jumalale au anda ja teavad, et edasi on võimalik minna ainult Jumala õnnistusega. Tarkus seisneb eeskätt jumalakartuses ning ilma jumalakartuseta teevad rohked teadmised ainult hobusevargaks.
Üks tuntud kirikuisasid, juriidilise haridusega Tertullianus tunnistas: «Usun, kuna see on absurdne, mõistusevastane.» Kui möödunud sajandi 80ndatel hakkasid noored inimesed massilisemalt tulema teoloogiat õppima, siis ütlesid paljud neist, et usuteadus võtab usu ära. See nähtus kordus ka hiljem, ametisse pühitsetud vaimulike juures. Aga see on päris loomulik. Kui usk toetub selle maailma tarkusele, siis ei taha ega suudagi see vastust anda olemuslikele küsimustele, kes me oleme, kuhu läheme, milline on meie otstarve selles maailmas. Aga kui usk toetub Jumala tarkusele, siis on kõikidele küsimustele vastus olemas, kuigi need vastused meile alati ei meeldi. Aga mis sellest.
Vägevus ja võim on need, mis pähe hakkavad ja inimese iseeneses uhkeks muudavad, aga vähe on neid, kes mõistavad ja usuvad, et nii vägevus kui võim on Jumala kiitmiseks kasutatavad ning selleks tuleb neid ka rakendada. Kõik suured diktaatorid on jumalakartlikult alustanud, kuid seda pole kauaks jätkunud.
Nad on (enda arust) mõistnud (tegelikult pole nad midagi mõistnud, aga Jumala poolt neile antud andeid on nad kasutanud – tihtipeale kurja tegemiseks), et selles maailmas pole jumalakartusega suurt midagi peale hakata.
Suurtest diktaatoritest on saanud jumalasalgajad ja Jumala-vastased. See oht on kõigil ning pole harvad juhtumid, kus just usklikest inimestest saavad Jumala ja kiriku vastu võitlejad. Võimu teostamiseks selles maailmas on vaja teistsugust käitumisviisi, kui evangeelium õpetab, ja seda on nad «edukalt» rakendanud, mõtlemata sellele, et Jumal on need anded ja eeldused kinkinud teistsuguseks kasutamiseks.
Rikkus on täpselt samuti Jumalale meelepäraseks kasutamiseks. Kõik sünnivad maailma ühtmoodi paljana ning eeldused rikkuse loomiseks või pärandatud rikkuse heaks kasutamiseks on kõikidel olemas. Millegipärast kõik ei kasuta neid eeldusi või pillavad pärandiks saadud rikkuse vägagi kiiresti laiali. Ka siin kehtivad pühakirja sõnad «jumalakartus on tarkuse algus», aga mitte ainult tarkuse, vaid ka vägevuse ja rikkuse algus.
Rääkisin pikemalt enne viimaseid riigikogu valimisi ühe kandidaadiga, kes ütles, et tahab riigikokku saada ainult sellepärast, et seal makstakse head palka. Loomulikult teda ei valitud. Kuid kas pole riigikogus liiga palju neid inimesi, kelle ainuke töö seisneb palgalehele allkirja andmises. Nad ei mõtlegi sellele, mida rahva heaks peavad tegema, ammugi mitte sellele, kuidas Jumala tahet täita. Kas see pole mitte põhjuseks, miks Jumala valitud rahval (s.t meie rahval) enam kaugeltki kõiges hästi ei lähe?
Ma olen kohanud palju inimesi, kes kaebavad selle üle, et nad rikkad ei ole. Aga vaadakem üles lakke, kus ripuvad kullakotid. Kui ma uskliku südamega Jumala antud rikkust kasutan, pudenevad need kullakotid ise mu jalgade ette, aga kui mul ei ole usku või ma ei kasuta seda, siis need kullakotid tõmbuvad eemale, kui ma ka nende järele küünitan.
Praegusel ajal pajud kiitlevad oma niinimetatud tarkuse, vägevuse või rikkusega. Kõik need asjad täna on, aga juba homme haihtuvad olematusse. Nendega kiitlemine või nende üle kasvõi oma sisemuses uhke olemine on rumalus, selle asemel on prohvet Jeremijal meile soovitus: «Vaid kes kiitleb, kiidelgu sellest, et ta on arukas ja tunneb mind, et mina olen Issand, kes teeb head, õigust ja õiglust maal.» Kui keegi veel ei oska või ei tule selle peale, kuidas seda teha, palvetagu ta Jumala poole ja palugu temalt arukust seda teha ning Jumalat tundes ka selle tarkuse järgi toimida.
Meil on vaja näha ja ära tunda, kuidas Jumal teeb head, õigust ja õiglust maal ka selle praegu valitseva vägivalla keskel, mitte pettuda ja ahastada, et miks Jumal lubab seda kurjust ja ebaõiglust, vaid just selle kurjuse ja ebaõigluse keskel ise headuse ja õigluse tegija olla.

 

 

 

 

Peeter Kaldur,
Jõhvi koguduse õpetaja