Vist kõik kristlased suhtuvad suure
lugupidamisega pühakirja ja keegi ei taha sellest teadlikult ja tahtlikult üle
astuda, pigem otsitakse seletusi, miks üks või teine pühakirja säte on kas
«aegunud» või «on seda valesti tõlgendatud» või «sellest valesti aru saadud».

Pühakiri vajab meeldetuletamist

Pole võimatu seegi, et teatud pühakirja
seisukohad leiavad aja jooksul muutmist või ümbertõlgendamist – praegune aeg
näib küll selles suunas liikuvat, aga ärgem unustagem Jeesuse sõnu: «Tõesti, ma
ütlen teile, ükski täpp ja ükski kriips ei kao Seadusest seni, kuni taevas ja
maa püsivad, kuni kõik, mis sündima peab, on sündinud» (Mt 5:18).

Muidugi, inimlikke harjumusi ja kombeid on
ka jumalikustatud, aga need ei ole pühakirjas ankurdatud. Näiteks 500–600
aastat tagasi, kui Euroopas hakati söögi juures kasutama kahvleid, siis oli osa
vaimulikke selle vastu, öeldes, et kahvel on saatanast ja Jumal on loonud
inimesele kaks viieharulist kätt, sealhulgas ka toidu võtmiseks.

Samas ei ütle pühakiri sõnagi kahvli
kasutamise või mittekasutamise kohta. Kuid on terve rida valdkondi, kus
pühakirja seisukohad ja Kristuse Kiriku ajaloolised seisukohad on täiesti ühel
meelel ning vajavad meeldetuletamist, mitte vaidlustamist.

Sügav tänu kasvatab vastutustunnet

Näiteks kodude  õnnistamine. Kuigi pühakiri ei ütle otseselt
midagi selle kohta, õigemini on pühakirja sõnad väga üldised: «Mida Sina,
Issand, õnnistad, see jääb igavesti õnnistatuks!» (1Aj 17:27), on ometi vastav
talitus kindlalt ankurdatud meie kiriku korda ning kahetsusväärne on, et see
talitus toimub kogu meie kiriku kõigis kogudustes aastas vaid mõnekümnel
korral.

Apostel ütleb selgesti: «Kõik, mis Jumal on
loonud, on hea, ja miski ei ole hüljatav, kui seda vastu võetakse tänuga. Sest
seda pühitsetakse Jumala sõna ja palve läbi» (1 Tm 4:4–5). Samuti on
mälestussammaste ja avalike rajatiste õnnistamisega.

Seisukoht selliste talituste osas võib olla
erinev, kuid on  inimesi, kelle jaoks see
talitus on väga oluline, kes suhtuvad 
toimingusse suure hardusega ja püüavad kutsuda neid talitusi läbi viima
vaimulikke, kes ei suhtu neisse talitustesse formaalselt, vaid teostavad sügava
palve ja sisemise osalusega.

Olen kogenud ka seda, kus algne suhtumine
talitusse on pilkav ja üleolev, kuid talituse käigus hakatakse mõistma, kui
vajalik see on ning suhtumine muutub. Sama puudutab olemasolevaid
mälestussambaid.

Palvused nende juures on osa kultuurist
ning tuleb ainult soovida vastutustunde kasvamist ja rohkemat osavõttu nendest,
ja mitte ainult nende pärast, kes neist talitustest osa võtavad, vaid nende
talituste sisu pärast.

Tõotus teenida lepingut

Vaimuliku ametisse pühitsemiseks
(ordinatsiooniks) ei leidu samuti korda pühakirjas, kuid see on äärmiselt
oluline talitus, kus noor vaimulik annab ametivande vanemate kaasvõitlejate ees
ning tõotuse Jumala ees koguduse tunnistajaks olles.

Ordineerija kasutatud Jeesuse sõnad
pühakirjast «Võtke vastu Püha Vaimu! Kellele te iial patud andeks annate, neile
on nad andeks antud; kellele te iial patud kinnitate, neile on nad kinnitatud»
(Jh 20:22–23) ning kaaspühitseja (assistendi) tsiteeritud apostli sõnad «Meie
ei ole ju iseendast kõlblikud midagi lugema oma teeneks, just nagu oleks see
meist endist, vaid meie kõlblikkus tuleb Jumalalt, kes on meid teinud kõlblikeks
teenima uut lepingut, mitte kirjatähe, vaid Vaimu lepingut» (2Kr 3:5–6)
täidavad vaimulikud vastutusega selle töö eest, mis nende kätte on usaldatud.

Oleme sügava kurvastusega näinud, kuidas on
läinud neil, kes seda tõotust on rikkunud. Kas saab olla suuremat valu kui
jälgida, millise Jumala karistuse all on see, kes rikub Jumalale antud tõotust.

Laulatus on Jumala puudutus

Ka olen suure hämmastuse ja üha kasvava
rõõmuga jälginud, kuidas paluvad laulatust need, kes abiellumise ajal kas ei
mõelnud laulatuse tähendusele või ei saanud nõukogude ühiskonnas erinevatel
põhjustel end lasta laulatada. Kuigi osal puhkudel on laulatus seotud kas
abiellumise tähtpäevaga või mõne muu perekondliku sündmusega, võidakse altari
ette astuda ilma ühegi nähtava põhjuseta.

Samuti taotlevad abielu registreerimist ja
laulatamist need, kes juba aastakümneid on koos elanud ja sageli lapsedki päris
suureks kasvatanud. Jumal on neid puudutanud.

Abiellumine ja laulatuses abieluks Jumala
õnnistuse palumine on tihti väga kummaline: kas abiellutakse väga noorelt või
vastupidi, astutakse altari ette juba küpsete inimestena; kas armastus
esimesest pilgust seob kaks inimest terveks eluks või on vaja mitut partnerit
läbi proovida, kuid üks on selge: laulatus on palju olulisem kui lihtsalt kahe
inimese kooselu. See on tõotus üksteisele, see on tõotus ühiskonnale ja
eelkõige Jumalale.

Olla eeskujuks rahvale

Selles seoses mõtlen nendele, kes teist või
rohkematki korda abielludes on rikkunud altari ees Jumalale antud tõotust. On
ju iga kord vastatud jaatavalt altari ees esitatud küsimusele «Kas sa tahad
selle oma pruudi/peigmehe oma kristlikuks abikaasaks võtta, teda muutumatu ja
murdumatu truudusega armastada ja austada, ühes temaga vastu võtta rõõmu ja
risti, õnne ja õnnetust, ega taha teda ka iialgi mitte maha jätta ega ennast
temast ära pöörata või lahutada».

Teist korda end laulatada lastes uuesti
altari ees sedasama öeldes on nad Jumalale ja inimestele antud tõotust rikkunud
ning lõputut valu teinud nii Jumalale oma valevandega kui ka maha jäetud
abielukaaslasele, kellega ta on olnud laulatatud pühakirja sõnadega «Nõnda ei
ole nad enam kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu
inimene lahutagu» (Mt 19:6).

Eriliselt kehtib see vaimulike kohta. Igaühega
võib juhtuda (eriti tänapäeval), et kaks inimest ei suuda teineteisega koos
elada, kuid vaimulik peab olema suuteline sellisel juhul loobuma uuesti
abiellumast ja uuest laulatusest, või tegema seda alles vanema inimesena («ei
ole hea, kui inimene üksinda on»).

Kui vaimulik seda ei suuda, kuidas suudab
ta hoida tema hoolde usaldatud karja? Jumala antud seadusi ei tohi keegi
rikkuda ja vaimulik peab olema siin heaks eeskujuks kogudusele ja tervele
rahvale. See kehtib kõigile, aga eriliselt neile, kes selleks tööks on Jumala
ees oma tõotuse andnud.

Peeter Kaldur,

Jõhvi koguduse õpetaja