Jumalat on põhjust tänada alati

Pühapäeval pühitsesime oma kogudustes lõikustänupüha – sügise kaunimat ja rõõmsaimat tänupüha. Tavaliselt on sellel ajal looduses säranud ikka päike ja kirgastanud nõnda sügisesi värvilisi puulehti ning teinud selle püha eriti helgeks. Tänavu tuli lõikustänupüha vastu võtta tugeva tuule, vihma ja elektrikatkestustega. Pühakojas oli sellele vaatamata väga hea olla. Kirikumüürid andsid sooja, sest on need ju suvega endasse päikesesoojust kogunud ning kui õues külmemaks läheb, siis kiirgab see soojus ruumi sisse, olime tuule- ja vihmavarjus ning ükski väline takistus ei seganud meil Jumalale tänu toomast selle aasta andide, Looja hoole ja õnnistuse eest.

Ükskõik missugune on olnud aasta, olgu siis sügisandide- ja saagirohke või hoopis kasin või sootuks ikaldusega, Jumalat on tuldud kirikusse tänama alati. Sellest annavad tunnistust meie jumalateenistuse Agendasse kirja pandud palved. Need palvesõnad kinnitavad, et olgu aasta kuitahes hea või raske, Jumalat on põhjust tänada alati. Seda ei tohi unustada ja ka tegemata jätta, et me ei muutuks suurelisteks. Kui me ei oska olla tänulikud pisku eest, ei oskaks me seda ka külluses. Jumalat tuleb tänada ka siis, kui lõikustänupüha mõte meie igapäevaelu kontekstis ei ole enam nii aktuaalne. Enamik meist ei kasvata ju ise vilja, et siis sellest leiba küpsetada, samuti on muude toiduainetega, kuid lõikustänupüha mõte ja teemad on ajatud. Ükskõik milline on aasta, me muretseme ikka ning tänulikkust ja selle väljendamist nii sõnades kui ka tegudes peame harjutama ja praktiseerima läbi kogu oma elu.

Lõikustänupüha on õnnistusega täidetud püha, sest see tuletab meile meelde, et Jumal kannab meie eest hoolt. See tuletab meelde, et kõik siin elus ei ole ainult meie endi kätes ja meie endi teha. Kui me ka külvame ise seemned mulda, harime ja lõikame, siis Jumal on see, kes laseb oma väes kasvada. Kasvamise väge ei saa meist keegi anda ühelegi elusolendile – ei lillele, linnule, loomale ega ka iseendale mitte. See on Jumala and ja õnnistus. Kui me seda elu tõsiasja tajume, siis kasvatab see meiski tänumeelt kõigi andide eest, mida me igapäevaselt oma eluks tohime ja saame kasutada. Tõeline tänu sünnibki just sellest sügavast äratundmisest, et kõik on kingitus Loojalt. See on nõnda meie igapäevase toidu, asjade ja ajaga, mis meile usaldatud, ja inimestega, keda kohtame, aga ka kogu meie eluga.

Kuid muretsemine on kerge tulema. Murega on lood nõnda nagu õnnegagi, see võib peituda tuhandes pisiasjas. Muretseme ka siis, kui mõistame, et sellest ei sõltu tegelikult midagi. Muretsemine on otsekui Jumala usaldamise teine ehk varjukülg. Kui usaldust on vähe, vahetab tema koha välja mure. Apostel Paulus kinnitab meile: Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises. Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses (Fl 4:6–7). Apostel soovitab muretsemise asendada tänu ja palvega.

Tänulik meel lubab meil ka loobuda ja anda ning jagada sellest, mis Jumal meile on andnud. Seda saame teha rõõmsal meelel siis, kui me Jumalat usaldame, kui oleme veendunud selles, et tema meie eest igal päeval hoolt kannab. Siis me ei klammerdu ega hoia iga hinna eest kinni kõigest, mis tundub meile kuuluvat. Siis võime kogeda ka Jeesuse sõnades peituvat õnnistust. Õndsam on anda kui võtta (Ap 20:35).

Jumal on seadnud nõnda, et tänu tuleb väljendada mitte ainult tänupalvetes, vaid ka konkreetse teoga – oma anni ja annetusega. Iga-aastane annetus kogudusetöö heaks on tänasel päeval meie uudseviljaks, mida tuleb kristlastena Jumalale tuua. Kuid seda saavad teha ka kogukonna liikmed, kes ei kuulugi kogudusse, kuid südames on soov, et kirik peaks meie kogukonnas olema ja tegutsema. Hästi paljud meie kogukonna liikmed väärtustavad kirikut kui hoonet ja oleme selle eest väga tänulikud, kuid astugem sammuke edasi ja väärtustagem ka koguduste igapäevast tööd. Hinnakem oma piirkonna vaimulikke, organiste, kirikumuusikuid, kirikuteenijaid ja vöörmündreid ning laste- ja noortetöö tegijaid, diakooniatöö tegijaid, hingehoidjaid, misjonäre. Tehkem oma annetus täna mitte ainult kirikuhoone restaureerimise heaks, vaid elavate kivide (1Pt 2:5) ehk inimeste heaks, kes päevast päeva meie kogudustes pisku eest või sootuks vabatahtlikult tööd teevad. Andku Jumal ise igale annetajale mitmekordselt tagasi see, mida te meie koguduste elu edendamiseks teete!

 

 

 

 

 

Katrin-Helena Melder
assessor