Jutustada või jutlustada?

Teatriteoreetik Stanislavski toob näite läbi kukkuda võivast lavastusest, kui koristajatädi on unustanud tagaukse lahti ja keset pingelist stseeni tormab ootamatult lavale koer. Stanislavski soovitab näitlejatel säilitada närvi ja koer üle mängida.
Kipub olema nii, et kui midagi viltu läheb, paelub see inimeste tähelepanu tunduvalt rohkem kui paljude igapäevane tubli töö ja kas või sada korda suurem õnnestumine. Rohket jutuainet pakub uudis, et mõni huligaan on kirikust midagi varastanud või seal salaja pidu pidanud, keegi on kirjutanud ebasobiva artikli, öelnud teisele halvasti.
Näib, nagu peaksid kõik, kuni peapiiskopini välja, ainult sellega tegelema. Muidugi nõuab koristaja hooletus ja juhuslik koer laval reageerimist, aga nad pole teater. Kõneldes kirikust peaksime esmajoones märkama seda, mis puudutab kiriku olemust ja sõnumit. Just see peaks meid kaasa haarama ja kõnelema sundima.
Viimasest Eesti Kirikust leidsin tagasihoidliku sõnumi meie misjonikeskuselt: «Kas sa koged Jumala kutset? Tere tulemast sõnakuulutajate koolituspäevale. Päev on mõeldud neile koguduse liikmetele, kes kogevad kutset ilmik-sõnakuulutajaks, evangelistiks või tunnistajaks.» Arvan, et see on oluline teema. Miks ei võiks päevalehed sellest kirjutada pikki artikleid? Kas ei peaks see puudutama väga paljusid? Kas ei sõltu sellest kiriku ja rahva käekäik? Tahe ja suutlikkus edasi anda evangeeliumi Jumala armastusest ei ole väiksema tähtsusega kui pingutused majandussurutisest pääsemiseks.
Kuu keskel arutas piiskoplik nõukogu jutlustaja staatust ja ettevalmistust meie kirikus. Tõsi, mõiste on mitmetähenduslik ja veidi koormatud. Kitsas mõttes on jutlus kiriku õpetuse vahendamine usuteadusliku hariduse saanud vaimuliku poolt. Laias tähenduses haarab jutlus kogu elu ja on oma usu tunnistamine kaasinimestele.
Ilmikjutlustajate traditsioon vennastekoguduse ja kiriku praktikas ulatub Eestimaal aastasadade taha. Miks anda seda käest, pigem täita kohase sisuga, nagu täpsustavad ka lühiteate väljendid. Piiskoplik nõukogu tegi kirikuseadustiku muutmiseks järgmise ettepaneku: «Jutlustaja on ilmik, kellele õpetaja ettepanekul praost on andnud õiguse piibli-, palve-, kuulu­­tus-, hingehoiutundide jms pidamiseks.»
Seadustiku muutmise vajaduse tingis õieti arutlus jutlustaja ettevalmistuse üle. Kas peab olema üldkiriklikult kehtestatud programm, nagu seisis kirjas seni? Ometi tuleb väga erinevaid inimesi väga mitmel moel ja tasandil kaasata evangeeliumi kuulutamisse ja kiriku töösse. Kas ei osutu tsentraalsed reeglid siin pigem takistuseks?
Tähtis on esmajoones nii isiklik kutse kui ka individuaalne lähenemine ja ettevalmistus. Seetõttu otsustati: «Jutlustaja ettevalmistuse eest vastutab, sobivuse üle otsustab ja järelevalvet teostab koguduse õpetaja.» See ei tähenda, et ettevalmistajaks on ainuüksi õpetaja ja et tööd saaks teha üksnes jutlustaja nime all.
Meie kirikus on juba praegu ja võiks olla veelgi rohkem mitmesuguseid kursusi ja koolitusi, kuhu huvilisi suunata. Igaüks, kes tunneb südames Jumala kutset, peaks neist osa võtma. Olen seda meelt, et kaaluda maksaks ka regulaarselt toimiva piiblikooli rajamist. Ei ole lihtne anda tunnistust oma usust, kui see, millel usk rajaneb, on ebaselge. Ei ole võimalik edasi anda Jumala sõna, kui seda ei tunne.
Meie kiriku võimekus ja vaimulik tase algab koguduse liikmete teadlikkusest, ettevalmistusest, haridusest, usulisest kasvamisest. Aidaku sellele kaasa piibli- ja palvetunnid, koguduse kool ja üldkiriklikud koolitused!
Inimestena peaksime endalt aga aeg-ajalt küsima, kas meie kõned kirikust on lihtsalt jutustused sellest, mis kirikus toimub, olgu head või halba, või on need ka jutlused – sõnum Kristusest, Jumala sõna kuulutamine ja tunnistamine. Kogu eluga. Sest just seda tähendab kirik.

Andres Põder,
peapiiskop