Kadunud vendlus ja näotu kirik

Kuhu on kadunud vendlus? Mõtlen ametivendlust, usuvendlust, aatevendlust?

Sõrmed suunatakse vabamüürluse suunas. Ma ei usu, et vendluse varastasid vabamüürlased. Sest sellel kõigel on hoopis teine nägu. Ja see nägu räägib näotust kirikust.
Üks ametivend kutsus üles vaimulikest vabamüürlasi oma kuuluvusest teada andma. Sest muidu pidavat umbusaldama ja kahtlustama kõiki. Miks üldse peab ametivenda umbusaldama ja kahtlustama? Kas me oma kogudustes vaatame umbusuga ja kahtlustavalt igat kirikusse tulijat, sest mine tea, äkki on varas, mõrtsukas, abielurikkuja, lapsepilastaja … Konfirmatsioonitalitusel usaldame päris võõraid, et nad tõesti usuvad kõike seda, mida usutunnistuses loevad. Sest teisiti ju ei saakski kirikutööd teha. Aga ametivenda järsku enam ei usalda, sest ta kuulub organisatsiooni, mida on raske mõista.
Niipalju kui mina vendlusest aru saan, ei seisne see kirikus mitte selles, kas ma teist suudan täiesti mõista või mitte, kas ma kõiges temaga nõustun või mitte, ammugi mitte selles, kas ta mulle meeldib või mitte. Osadus sünnib Kristuse kaudu, tema on osaduse Looja, mitte meie eelistused ega nende kattumine.
Me ei tohi kaasa minna üleskutsega stiilis «avalikustage oma kuuluvus». Isegi sellele küsimusele, kas sa oled vabamüürlane, võib rahumeeli vastamata jätta, ükskõik, oled sa siis või mitte. Sest muidu me mängime umbusaldajatega kaasa. Muidu jätamegi mulje, et see on tõesti tähtis ja mitte enam Kristus. Et see on tähtsam kui sinu ristimine, sinu konfirmatsioon, sinu amet ja sellega siduv vanne.
Kirikus ei tohi asjad nii käia. Kirikus me ei hinda puud mitte selle järgi, kelle aias ta kasvab või kes selle istutas, vaid oluline on, milliseid vilju ta kannab. Venda me hindame selle järgi, kas ta tahab jääda Kristusega. Kui temal on Kristus ja minul on Kristus, siis miks ma teda kahtlustan? Venna sõnast peab usalduseks piisama.
Kus on usaldamatuse juur? Viidatakse saladustele. Midagi on salajas ja näib, et seda ei õnnestugi päevavalgele tuua. Kas see kramplik hirm saladuste eest ei kõnele mitte võimu­ihast? On teada fakt, et raske on kontrollida ja juhtida seda, mida ei tunne.
Ja kui järsku selgub, et kõigi ametivendade tegevust ei olegi võimalik kontrollida ega ette prognoosida, siis see võtab jalad alt. Aga kui kirikus nii hirmsalt peab kartma, kas siis Kristusel on siin veel kohta?
Ma ei taha uskuda, et kogu selle vabamüürluse ümber lahvatanud tüli taga ongi vaid labane võimuvõitlus. Ja päris kindlasti ei taha ma seda näha seoses peapiiskopi valimistega.
Aga inimesed on mures ja küsivad, kas tõesti on kirikus võim nii tähtis, et nõnda näotult raiutakse vendluse sidemeid. Mina ei tea, miks seda tehakse.
Aga tean, et kui kiriku kuningaks pole enam Kristus, siis pole sel kirikul nägu. Kui vendluse ainsaks loojaks ei ole meie ühine Issand Jeesus, siis ei ole sel kirikul enam nägu. Kellele on vaja näotut kirikut?

 

 

 

 

Tauno Toompuu,
Rakvere koguduse õpetaja