Kaduvad ja kadumatud aarded

Nii paljud meist koguvad reisidelt toodud suveniire. Nii paljud elavad, fotoaparaat käes. Elavad, tehes pilte. Tehes pilte kõigest, millest mööduvad, kartes unustada? Kartes unustada, kartes unustusse vajuda. Käime ringi, ostame asju, müüme asju, teeme veidraid tegusid, et vaid kellegi mällu sööbida.

Kas mälestused on kaduvad või kadumatud? Sest aarded on nad küll. Mida teeksime mälestusteta? See küsimus võib kõlada ühtaegu nii uurivalt kui ka hirmunult. Äkki just see ajendabki meid jätma jälge.

Kõik meie teadmised, õpetussõnad on kellegi olnud kogemused. Kirja pandud mälestused. Teadmised möödunud aegadest. Vahest elamegi kellegi memuaaride toel? Talletame mälestusi kui aardeid eneste mäludes. Talletame ka oma emade mälestusi. Vanaisade mälestusi. Või vähemalt mingil moel. 

Iial ei saa me ju tegelikult hoida kellegi teise kogetut. Saame vaid hoida lugusid, ümberjutustusi, legende kellegi kogetust. Kellegi mälestustest. Ja ometi hoiame neid. Naljakas on see, et tihtipeale keeldume kandmast kellegi teise kotti, maksma kellegi lõuna eest. Keeldume tegemast ülilihtsaid asju. Ja siis kanname enestega kellegi tervet elu. 

Kanname endaga sõbra naljakat lapsepõlve, vanavanemate jubedat noorust. Aga ka aastasadu surnud kreeklaste umbmäärast, oletatavat elu. Nii paljude elude mäletama jäämise koormat kanname. Sellest vaatepunktist vaadates oleme üpriski isetud, mis? 

Ja ometi, mina küll ei kahetse. Kas just vigadest olnud elus ei õpita? Või vähemalt peaks minevikust õppima ja sellevõrra kaalukamaid otsuseid tegema, vähemalt peaks. Ja ometi, nii paljud ei tee … Ikka veel kordame samu vigu mis ennegi. Ikka veel ei taheta õppida. Ei taheta tunnistada teiste tarkust.

Nii paljudes lugudes räägitakse kõrkidest printsidest, kes kuulamata mõne vanakese õpetust eneste õnnetu otsa leiavad või aastasadadeks mõnda ajalõhesse kinni jäävad. Vahest on need lood räägitud meile manitsuseks? – Õppige olnud vigadest!

Maailm on praegu sellises „toredas“ seisus, et kui ta oleks pannkook, mida küpsetame, siis ta hetkel kõrbeks. Ja vaadake, kui kõrbevat pannkooki kohe tulelt ei tõsteta, pole temaga enam midagi teha. Pannkoogitegu on mokas. Muide, see maailma pannkook on tehtud viimasest tainast, nii et see on meie ainus võimalus. Mingit uut algust, varutainast ei ole. Tuleb ikka sellesamaga lõpuni jännata. Praegu on maailm kaduv aare, aga ta ei peaks seda olema, mitte meie süül.

Kas meil on õigus muuta aarded kaduvateks? Kas me oleme küsinud ülejäänud kristallide käest aardelaekas – metsade, loomade, lindude, kalade, merede (kõige loodu) käest, et kas nad ikka tahavad saada kaduvateks? Tegelikult, kas meil üldse on õigus küsida sellist häbematut küsimust loodu käest? Kas meil üldse on õigus selle peale mõtelda?

Meil oli paradiis, aga lasksime sel minna, nüüd on meil maailm, kas laseme ka sellel? Kas kaotame ka selle aarde? Kirjutades seda üpris kurvailmelist kõnet, hakkasin mõtlema, et mis on siis see kadumatu aare. Et miski ometi peab olema kadumatu. Kõige kaduva keskel peab ju olema miskit kadumatut, miski peab ju meile lootust andma, et kõik ei ole kadunud. Sest kui kurb ja lohutu peab olema inimese elu, kui pole uskuda millessegi kadumatusse. 

Meil on see usk olemas. Meie elu pole sugugi lohutu. Meil on Jumal, lootus pärida taevariik, lootus pärida igavene elu, lootus olla osake sellest kadumatust aardest.

Eks kõigil on vist mingi usk millessegi igavesse. Universumisse, mõnel vahest igavikulisse minasse. Meie lihtsalt (Jumal tänatud!) oskame anda sellele aardele nimetuse. Oskame Issandat ära tunda.

Oleme kõik siin ja oleme ära tundnud kadumatu aarde. Kui mult küsitakse, mis tunne on olla ära tundnud igavene aare. Et mis tunne on olla usklik, kristlane, siis ma vastan: õnnelik, tõeliselt tänulik ja väga-väga rõõmus.

Eda Stern on kirjutanud luuletuse:

Anna, taevas, kas või vähe õnne igaühele,

aga anna seda nõnda, et me paneks tähele.

Ära anna seda palju, paljuga võib harjuda,

anna nii, et mõnest rõõmust tohiks õnnest karjuda!

See, et meil on üldse võimalus küsida, paluda midagi, on juba väga suur õnn. See, et meie üle vaatab, et meid hoiab keegi igavikuline ja kõikvõimas, on juba nii suur õnn, et selle tõttu võiks karjuda ja nutta ja naerda ja ennast igat moodi väljendada.

Ma ikka veel vahel üllatun: kuidas? Kas tõesti? Mul on võimalus! Mul on armastus! Mul on Jumal! Mul on maailm! Kuidas ometi mina?!

Vahel on see õnn nii suur ja ülevoolav, et tahaks seda kohe kõigile jagada. Tahaks teada, tahaks loota, et kõik tunnevad seda õnne. Tahaks hakata misjonäriks ning kuulutada kõigile Issandat ja Jeesus Kristust. Lihtsalt et nad tunneksid ka. Ja vahel tahaks teada, kas on veel üldse keegi, kes nõnda tunneb kui mina. Või vähemalt sinnakanti. Ja siis ma tulen leeri. 

Arutlen: kas leer on nagu peatuspunkt, uks millegi suurema ees, mõttekoht, õppetund, ettevalmistus? Eks seda kõike. See sümboliseeris täiskasvanuks saamist, praegu see nii küll enam päris ei ole, kuid selle läbi saame osaks millestki suuremast. See oleks justkui pitser, jah-sõna millelegi heale. Kuid siiski mitte ümbriku sulgemiseks kuuma vaha suruv pitser, vaid pigem ankrutaoline. Et sellega sa justkui märgid ära tuttava ja hea koha, kuhu on sobilik ankrusse jääda, aga samas on kett sinu laevalt just nii pikk kui kõik teed kokku, nii et see ankur mitte ei hoia sind kinni, vaid annab sulle alati võimaluse (nööri pidi) tagasi sadamasse, tagasi kodukohta pöörduda. 

Nii et umbes seesugune oli siis minu mõtisklus leerist või pigemini sellest, mida leer mulle annab või mida ma seda läbides saavutan.

Arvan, et see on üks väga oluline punkt kristlase elus ja mõelda vaid, täna ongi minul, meil see tähtis päev. Ma loodan, et see jääb meelde kui päev, mil soovisin õnnest karjuda.

 Liidia Baranyai