Kaini rahu, Jumala rahu
/ Autor: Urmas Nagel / Rubriik: Elu ja Inimesed, Looming / Number: Juuli 2025 Nr 26 digileht /
I
Olen unistanud rahust,
mis ei küsi, kas veri on soe või külm.
Sõna kuulutab Jumala rahust,
aga sõna sulab vaikselt südametes
nagu lumi, mis katab Kaini jäljed,
ja vendade vahele jääb
ainult vaikus –
see, mida nimetatakse vaherahuks.
Oh inimene,
kes sa loed sõdu sõrmedel
ja loed palveid peopesal,
kas tead:
vaherahus olijail on alati varjus
üks silm, mis ei maga,
üks käsi, mis hoiab kivi.
Jumala rahu on teistsugune:
see ei küsi, kas oled süüdi,
ei küsi, kas oled oma või võõras,
vaid ulatab sulle leiva
ja ütleb:
„Mine, ja ära enam tapa.”
Kaini rahu on vaikne,
aga mitte nii nagu lumi,
vaid vaikne nagu kivi
tema peos,
vaikne nagu süü,
mis ei unusta.
Nii otsime tasakaalu
Jumala rahu ja Kaini rahu vahel,
vaherahu innas ja uimas,
otsime paika,
kus võiks istuda
ilma hirmuta,
ilma kivita käes,
ilma süüta südames,
lihtsalt olla –
nagu lumi,
nagu leib,
nagu vaikus,
mis ei tapa.
II
Jumala rahu
on nagu vesi,
mis voolab läbi sõrmede
ja jätab pihku
ainult valguse.
See maailm hingab vaikselt,
nagu enne tormi,
kuni keegi ütleb:
„Rahu on see,
kui keegi enam ei loe
kivide arvu.”
Urmas Nagel
07.06.25, Tallinn
