Kannatus ja kannatamatus

«Minu silmad on alati Issanda poole» – nõnda kõlab salm, millele tugineb kannatusaja kolmanda pühapäeva nimi Oculi (mu silmad on alati Issanda poole (Ps 25:15) – toim.). Tõepoolest – kellel on meie silmad? Kas Issandal? Tema kannatusel ja ristil?
Viimasel nädalal on paljude silmad olnud vist küll üsna suurel määral vabamüürlastel. Või õigemini kannatamatul küsimusel, kes nende hulka kuulub. Kõlanud on läbematud üleskutsed stiilis: «Öelge välja! Kas kuulud? Kas sind on ka kutsutud?».
Kannatusaeg näib täituvat siin isemoodi kannatamatusega. Kuidas muidu mõista seda, et ei rõhuta asisele arutelule ja selgitusele, vaid et tooni annab isikuküsimus.
Üleüldse peaksime olema teadlikud, et kannatusaeg võib kiusatusena alati sisaldada ka ebakohast kannatamatust. See annab endast märku äraspidises vagaduses, kus meie tähelepanu on esiti ja eelkõige meil endil, meie patul, paastumisel ja meeleparandusel, mitte aga Kristusel ja tema kannatusel.
Muidugi, kannatusaeg on aeg peatumiseks, loobumiseks, palveks, meeleparanduseks. Seda aga eesmärgiga klammerduda üha tugevamini Kristuse külge, lasta end üha tugevamalt haarata jumalikust armastusest – armastusest, mis ulatub oma radikaalsuses Kolgata ristini.
Tihti on meie pilgud aga kannatamatult hoopis sellel, mida meie teeme. On see ju midagi, mille üle meil tundub olevat võim ja voli. Nii võib kannatusaeg kujuneda kannatamatuks püüdeks teha ise Kristuse tööd, takerdumiseks iseenda kütkestavasse silmavaatesse ja vagadusse. – Oculi?
Meie kannatamatus kaob, kui mõistame kannatusaja imet! Kui mõistame, et ka patus ja kahetsuses oleme esiti ja eelkõige haaratud Jumala armust, tema tegutsemisest. See ajendab meid taas ja taas meelt parandama, jätma oma eksinud, patune elu ja avama oma süda Jumala armastavale ligiolule.
Ka kannatusaja sügavas keskmes peitub Jumala and ja vastuvõturõõm, ülestõusmise sära! Avades meeleparanduse meelsust ja mõtet, on Elmar Salumaa, Eesti suurimaid teolooge, sõnastanud seda nõnda: «… evangeelne meeleparanduski on koloreeritud märksa rõõmsamalt, kui seda võime täheldada käsust johtuva meeleparandusnõude puhul. Siin ei domineeri enam valuline kahetsus, vaid vastuvõturõõm – ja sellisel rõõmul on meie elule tohutult tugevam mõju kui kõige sügavamal kahetsusel ja meeleheitel.»
See peaks peegelduma ka meie silmades! (Käsu ja evangeeliumi paremaks mõistmiseks ärgitan siinkohal lugema suurepärast ettekannet, mille pidas õp Annika Laats tänavusel vaimulike konverentsil, vt Kirik ja Teoloogia nr 60/1.2.2013.)
Kannatamatus täidab kannatusajal ka paljude kinnipeetavate südameid. Kelle või mille poole on suunatud silmad siin? Vangistuses on inimese võimalused ahtad ning südamesse võib koguneda tung kasvõi mingigi muutuse järele. Millel jääb peatuma kannatamatu, rahutu pilk? – Vahel võib selleks olla õigustus ja uhkus, vahel ka süü ja kahetsus, aga ka meeleheide või igatsus uue järele.
Kaplanid ja vanglatöö vabatahtlikud aitavad kinnipeetaval tema kannatamatult värisevat, tihti ähmast pilku fookustada. Kes on näinud Woody Alleni filmi «Harry dekonstrueerimine» (1997), see mõistab, kui otsesõnu «fookusest väljas» võib inimene olla, ja seda mitte ainult vanglas. Fookusesse saame iseenda ja oma elu aga siis, kui meie silmad on Issanda poole, tema kannatusel ja ristil. Seda silmavaadet kannab ja võimaldab asjaolu, et Jumal vaatab meid, et me oleme Jumala armastava pilgu fookuses. Rist läbib kõiksust – ja nõnda ka põhjatu armastus!

Johann-Christian Põder,
vanglate ja politseiarestimajade peakaplan