Kannatuste needus või õnnistus

Kui Venemaal väga armastatud poeet ja laulja Aleksandr Vertinski (1889–1957) pikast emigratsioonist koju jõudis Nõukogude Liitu, oli temast liikvel selline anekdoot. Vertinski astus rongi pealt perroonile, pani kohvrid enda kõrvale maha, laskus põlvili, andis südamehärduses maapinnale suud ja ütles: „Tere, mu emake Venemaa!“ Siis tõusis ta püsti ja vaatas ringi – kohvreid polegi enam! Ära varastatud! Vertinski öelnud nördinult ja vaguralt: „No selge, nii see on, tunnen su ära, mu kodumaa!“

Venemaal on oma saatus, mis oleks justkui neetud. Venemaal elanud suurvaimud on suurt ja kaunist kunsti loonud ja samal ajal läbi näinud selles peituvat pimedat poolt. Seda on mõistetud juba sajandeid, aga ei ole suudetud teha midagi, mis seda rahvast sellest suletud nõiaringist välja tooks … Ikka ja jälle pöördutakse tagasi oma vigade juurde ja korratakse neid. Miks ühe rahva liikmed on pidanud valmistama eelkõige iseendale ja teistele rahvastele nii palju koletuid kannatusi?

Palmipuudepühaga algas kannatuste nädal … Tänu Kristuse kannatustest võrsuvale ülestõusmisele on iga inimese jaoks olemas lunastuse võimalus, õnnistuse võimalus … Seesama armastatud poeet ja šansoonilaulja Aleksandr Vertinski, kes pool oma elust emigratsioonis viibis, laulis oma laulus pealkirjaga „See, mida ma pean ütlema“ ajaloolisel 1917. aastal, kui ta Venemaalt lahkus:

Ma ei tea, miks ja kellele seda vaja on

Kes neid saatis kalgi käega surma

Kuidas nii halastamatult, nii kurjalt ja tarbetult

Neid lasti minna … Igavesse Rahusse …

Vertinski oli oma päritolult Ukraina juut. Täna laulavad jälle sedasama Vertinski kaunist laulu Venemaalt emigreerunud poeedid.

Slavofiilist publitsist ja luuletaja Ivan Aksakov (1823–1886) on kirjutanud: „Kui kirik ei ole truu Kristuse õpetusele, siis on see kõige viljatum, kõige ebanormaalsem nähtus maa peal, Kristuse sõnaga juba ette hukka mõistetud. Kui kirik otsib usu asjas tuge mitteusulistest vahenditest, toorest materiaalsest vägivallast, siis tähendab see, et ta ütleb lahti omaenda usulisest algest, eitab iseennast, lakkab olemast „kirik“, muutub riigiasutuseks, s.t. riigiks, „selle maailma kuningriigiks“, määrab endale ise ilmalike kuningriikide saatuse. Sellega ütleb ta ennast lahti iseendast, enda olemasolu põhjusest, mõistab ennast ise surelikkusse ja viljatusse … just sellepärast muutub usuline mõtlemine tundetuks, just sellepärast valitseb pühamus ääretu tühjus, ja vaimu elutus võtab vaimu elu koha, ja vaimu mõõk – sõna – läheb rooste, selle töö on üle võtnud riigi mõõk, ja kirikuvärava ees ei seisa Jumala ähvardavad keerubid, kes valvavad selle sisse- ja väljapääse, vaid sandarmid ja kordnikud kui riigivõimu tööriistad – need meie vene hingepääste vardjad, Vene ortodoksse kiriku dogmade kaitsjad, vene südametunnistuse valvurid ja juhendajad … Tõe vaim, armastuse vaim, elu vaim, vabaduse vaim … nende päästvat puhangut vajab Vene kirik!“ 

Kas Jumala sõna südametunnistust äratav vaim ei jõua inimese jaoks teisiti kohale kui vaid läbi kannatuste? Kas kannatused on selleks antud, et inimesed ei ole teisiti võimelised end usulise panetumise ja leiguse painest vabastama? „Oh oleksid sa ometi külm või kuum! Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust.“ (Ilm 3:15–16)

 

 

 

 

Jaanus Rooba

Tartu Maarja kooli direktor, Maarja-Magdaleena koguduse liige