Kaplanaadi vähendamine pole tiigrihüpe

Sel kevadel tõusis arutellu teema, et vajadusest riigieelarvelisi kulutusi kärpida vähendatakse tulevikus kaplanaadi rolli – nt koondatakse kaitseväe kõik tegevkaplanid, alles jääb vaid üks koordinaator. Kaitseväe juhataja Martin Herem („Herem kaplanite koondamisest: psühholoogide järele on vajadus suurem“, ERR, 18.5.2021) on lisanud, et kui sõjaväes kellelgi on kristlikku hingeabi vaja, siis korraldatakse seda kohaliku kiriku toel. Nii võib tunduda, et sisuliselt suurt midagi ei muutugi – kristlikku hingeabi saavad seda vajavad sõdurid ka tulevikus.

Avalikus arutelus on Rait Kaarma väitnud („Rait Kaarma: troonist ja altarist ning ilmalikust Eestist“, ERR, 20.5.2021), et ega ilmalik riik peagi kaplanaate oma kuludega ülal pidama. EKNi president Andres Põder toonitas seevastu, et kaplanaadid on osa sellest, kuidas riik tagab oma riigis usuvabaduse (Andres Põder, „Usuvabadus ja kaplanid“, ERR, 24.5.2021).

Tunnen temaatikat põgusalt, ent siiski veeretaks juttu teemal, kuidas paistab mainitud muudatus välja teiste riikidega võrdluses. 

Eestis „riigikirikut ei ole“ ning igaüks teab, et see võimaldab laialdast koostööd riigi ja kiriku vahel. Riik ja kirik on teineteisest lahutatud nii Lätis, Hollandis, Prantsusmaal kui Ameerika Ühendriikides, igaühes neist on kaplanid armeedes. Prantsusmaal on olnud avalikke arutelusid teemal, kas kaplanid armees sobivad kokku riigi ja kiriku eraldatusega teineteisest, ent praktikas on kaplanid olnud kaasas igal sõjaväelisel missioonil, kaplanite arv pigem kasvab ning samuti kasvab nende usukogukondade arv, kelle kaplanid Prantsuse armees on (nt on ka judaismi ja islami kaplanid).  

Ega Eestis soovita kaplaniteenistust sõjaväes täiesti kaotada, ent võrdluses ülejäänud NATO riikidega ja/või ka kõigi teiste Euroopa riikidega oleks sõjaväelise kaplanaadi selline vähendamine erakordne. Kui võrrelda Lääne-Euroopa riike ja postkommunistlikke riike, siis kaplaniteenistuse vähendamine ei ole läänelik-progressiivne samm tulevikku. 

Üldpilt on pigem vastupidine – kaplanid on lääneriikide armeedes pikaajaline ja vajalik nähtus, Ida-Euroopa riikides aga tuli nähtus sotsialistlik-ateistliku korra järel kõigepealt taastada ning „peataolekut“ või ebakindlust on sel teemal aeg-ajalt just siin, mitte Lääne-Euroopas. 

Kes paneb ühte patta ühiskondlikud hoiakud traditsioonilisse perekonda ja heteroseksuaalsesse abiellu (mis on Lääne- ja Ida-Euroopas paljuski erinevad), riigi ja kiriku suhete formaalse korraldatuse (formaalselt riigikirikuid Ida-Euroopas ei ole, Lääne-Euroopas on) ning kaplaniteenistused armees ja eeldab, et mida vähem religiooni, seda progressiivsem, see eksi(ta)b. 

Lääne-Euroopa ei ole kaas-

ajastu sel moel. Hollandis seadustati esimesena samasooliste abielu (aastal 2001), ent kaplanid armees on endiselt ning kaplaniteenistus laieneb seal protestantidele, katoliiklastele, juutidele, muslimitele ja hindudele. Hollandi eripära on, et seal pakutakse sõduritele ka humanistliku kaplani võimalust, kes lähtub kolmest inimkesksest (humanistlikust) põhimõttest: 1) püüdlus hea elu suunas, 2) võrdsus jagatud maailmas, 3) üleloomulikke jõude pole olemas. Olemuslikult on tegemist sekulaarse kaplaniga religioossetele lisaks. 

Eesti valitsus saab endiselt väita, et kaplaniteenistust ei kaotata ning sedalaadi teenusest ei jäeta sõdureid ilma, ent muudatus ei ole ühemõtteliselt progressiivne, pigem vastupidi – selle sammuga eemaldutakse näiteks Taanist, Rootsist, Hollandist, Saksamaast, Ühendkuningriigist, Ameerika Ühendriikidest … 

 

 

 

 

Alar Kilp,

kolumnist