Kas ja kuidas meid mäletatakse?

Paar nädalat tagasi kuulsin mõtet, et taevas ei suleta meie kohta käivaid materjale mitte meie surma hetkel, vaid põlvkond pärast seda. Ehk meie lõplik mõju teistele inimestele selgub mitte meie maise elu lõpus, vaid üks või kaks põlvkonda hiljem.
Endast vanema põlvkonna elust ja olust, saatusest ja käekäigust tean ma rohkem kui neist, kes on minust mitu põlvkonda eespool. Vanavanematest tean pea ainult seda, kes nad olid inimestena. Ma ei oska aimatagi, mis tunne võis neil olla noor inimene 1930ndatel aastatel, saada lapsevanemaks aastal 1942 või lahutada meelt ajal, mil televiisoritki veel polnud. Kui mulle sellistest asjadest on ka räägitud, siis ei mäleta ma sel moel mitte nende elu, vaid omandan pigem õpikulaadset teadmist. Ehkki ka sellist teadmist võib olla mitut sorti.
Teadmine Julius Caesari edukast sõjakäigust, milles hukkus miljon gallialast, ei tekita minus tundeid. Teadmine Lembitu hukkumisest Madisepäeva lahingus aga tekitab. Sest ma usun ta olevat ühe oma esivanematest. Samamoodi võtan ma õpikuteadmist 15. sajandi Eesti talupoegade eluolust isiklikumalt kui lugusid inkade ja maiade kultuurist. Nii meenutan ma oma esivanemaid ka siis, kui ma nende nimesid ei tea ega ole kuigi kindel, kui palju minu soontes voolab just nende verd.
Järelehüüdes Jaan Krossile mainis kord Rein Veidemann, et Kross tahtis end igavikku kirjutada. Kui Krossi loomingut jäädakse igavesti lugema, siis nii peetakse teda meeles küll. Inimese looming võib jääda kauaks, kuid inimene ise läheb paari põlvkonnaga ikkagi meelest ära. Suurtest loojatest saavad peagi õpikuteadmised. Ja ka looming pole päris seesama, mis inimene ise. Näiteks Jean-Jacques Rousseau tippteoseid on raamat «Émile», mida peetakse läänemaailma kasvatusteaduse alusteoseks. Kuid ka Rousseau ise tunnistas, et reaalses elus ei olnud temast sel moel laste kasvatajat. Rousseau kui inimene oli sootuks erinev Rousseau loomingust. Need, kes täna uurivad, milline inimene Rousseau siis ikkagi oli, on jõudnud kümnete erinevate seisukohtadeni ning kokkulepet nende seas ei ole. Miks? Sest nad kõik loevad ainult Rousseau kohta, aga pole Rousseau endaga kuuma teedki joonud.
ETVs näidati BBC dokumentaaldraamat 18. sajandi alguse piraadist Musthabemest. Et kindlasti ajalukku alles jääda, ei lõpetanud ta piraadikarjääri siis, kui vara oli juba küllalt, ei jätnud röövimata laevu, mis röövimiseks liiga suured ja riskantsed olid, ega põgenenud, kui oli ilmne, et tema lõpp on käes. Milleks? Et ta rahvale meelde jääks. Ja jäigi! Kõiki, kes midagi suurt teevad, meenutatakse õpikus, entsüklopeedias või televisioonis. Ehkki see «suur» ei pea olema ilmtingimata hea.
Ka lihtsad inimesed tahavad, et neid meenutataks. Teadlikult või mitte, kuid oma esivanemaid meenutades tekib tunne, justkui ka meist endist jääks midagi alles või et meie elul on rohkem mõtet. Kaua lauldi esivanematest laule ja räägiti jutte ning see innustas elama. Seejärel tuli raamat ning nende jutud, kes veel mäletasid, pandi kirja. Täna on meil fotoaparaadid ja videokaamerad. Me usume, et tasub teha kümneid tuhandeid pilte ja jäädvustada videole nii palju kui võimalik. Sest siis on «meie lastel, mida meenutada».
Kord oli mul vanaisa. Ega ma ajal, kui ta olemas oli, temast palju mõelnud. Pärast tema surma on ta mulle aeg-ajalt meelde tulnud. Mitte kui looming või suur tegu, vaid kui inimene. Veel elades ta ei teadnud, millal, kui palju ja kuidas ta mulle meelde tuleb. Enne tema surma ei teadnud seda ka mina.
Ma ei tea, kui palju on neid, kellele mina meelde tulen siis, kui olen lahkunud. Ilmselt ei tea täna ka nemad, kas üldse või mis neile siis minust meelde tuleb.

Alar Kilp