Kas näeme Kristust oma ukse ees?

Ilmselt on paljud lehelugejad jõudnud ennast juba jõululainele häälestada. Tänavu on jõulutunde tekkimist oluliselt hõlbustanud juba novembri lõpus maha sadanud paks lumi. Valgeid jõule ootame alati väga.
Küll meenub aga ka neid pühi, kui maa on must, sajab vihma ja jõulutunne tekib alles jõuluõhtul kirikus, kus on kaunis küünlatules särav kuusk, õpetaja loeb pühakirja, kirikupingid on täidetud jõulukirikulistega ning kirikuvõlvide all kõlavad tuntud jõuluviisid võimsa orelimängu saatel. Just nimelt tuntud jõuluviisid, need tekitavad hinge rahu.
Mulle meenub üks jõulureede Tallinnas, kui kirikusse helistati ja küsiti, mis kell algab jõuluõhtu jumalateenistus. Kohe uuriti ka, ega seal ei laula koor, täpsustades, et koorid laulavad alati nii võõraid laule. Tookord tegi see nalja. Nüüd, aastaid hiljem, mõistan usutlejat palju paremini. Harva kirikus käija tuleb otsima kirikust vana tuttavat jõulutunnet, miski ei või seda häirida. Tegelikult on meis kõigis kuigivõrd seda vana hea tuttava igatsejat. Üks osa sellest on ju ka jõulude ajal oma lähedaste külastamine, ühine möödunu meenutamine.
Olin septembri lõpus Soomes Vaasas, kus toimus Põhjamaade kirikukooride laulupidu ja sinna oli tulnud ka üks lennukitäis inimesi Fääri saartelt: kalamehed ja linnukütid, nagu nad enda kohta ise ütlesid. Fäärlased siis rääkisid, kuidas nemad kokku saades arutavad, kus keegi elab, ja nii iga kord. Eks ole ju tegelikult seegi oluline teada, kus on tuttavaid leida, kes meid vajadusel saavad aidata.
Üks vennastekoguduse vend rääkis kord loo sellest, kui oluline on olla Jeesuse tuttav. Ta selgitas seda umbes nii, et kui meie kaasmaalased olid aastaid tagasi sunnitud sõja eest siit põgenema, siis paljud neist jõudsid lõpuks välja Ameerikasse. Nad olid laevas, maa paistis, aga neid ei lastud maale astuda, tuli selgitada piirivalvureile põhjalikult oma olukorda ja edasisi plaane. Küll pääsesid kohe maale need, kellel oli sadamas tuttav vastas, kes võttis tulija vastu! Just selliseks tuttavaks vastutulijaks peab meile olema Jeesus Kristus, kelle kaudu pääseme taevariiki.
Jõulude ajal on hea need vanad tõed jälle üle korrata!
Ka Martin Luther oli öelnud: «Ärge vahtige taevasse, Jeesus Kristus seisab otse teie ukse ees!»
Ja just nüüd, jõuluajal, mil valitseb omamoodi iga-aastane kirikubuum, kui rahvast tulvab kirikutesse, tuleb meil, kiriku töötegijail, endalt üle küsida, kas me näeme Kristust oma ukse ees. Kas tunneme Ta ära ja kutsume edasi? Nagu ühes toredas prantsuse jõululoos, kus kingsepp sai unes ilmutuse, et Jeesus tuleb talle järgmisel päeval külla. Suures ootamistuhinas kutsus ta sisse erinevaid inimesi tänavalt, keda igaüht teenis omal moel. Õhtuks polnud aga Jeesust tulnud! Lõpuks tuli välja, et Jeesus oli igaühes, kellele ta päeva jooksul head oli teinud.
Paari järgneva nädala jooksul püüab enamik eesti inimestest vähemalt korra kirikus käia. Tulevad need, kellele kirikutee on tuttav, seda on käidud iga nädal või vähemalt mitu korda suve jooksul. Tuleb neid, kes satuvad kirikusse ainult «buumiajal». Nad kõik tulevad rõõmsa meelega, et saada osa jõulutundest, kuulda tuttavaid ja uusi jõululaule pühadekirikus.
Kiriku töötegijaile võib vahel osutuda päris suureks katsumuseks neis kõigis Kristust ära tunda. Toob ju jõuluaeg kõigile kiriku töötegijaile kaasa märgatavalt suurema koormuse ja stressi kui ülejäänud aastal. Näiteks organist peab olema oma pilli taga mitu korda päevas, sest lisaks tavapärasele harjutamisele tuleb teha ühisproove ka külaliskollektiivide ja solistidega. Nimetan siin just eelkõige muusikuid, sest nemad peavad tõesti oma lood kirikus mitu korda läbi proovima, et kõik jumalateenistusel hästi õnnestuks. Seejuures on endiselt paljud kirikud meil veel üpris jahedad, mis teeb pillimängijail käed hellaks ja lauljail kurgu kähedaks.
Kasutame siis veel neid päevi, mis pühadeni on jäänud, enese kogumiseks, et pühadeajale heas tujus vastu pidada.

Toomas Mäeväli,
kirikumuusika liidu juhatuse esimees