Kas parlament peaks pühakirja tõlgendust reguleerima?

Venemaa duuma võttis hiljuti vastu seaduse, mille kohaselt koraanis ja kristlikus piiblis, juudiusu ja budismi pühakirjades olevate tekstilõikude tsiteerimist ei saa pidada äärmusluse ilminguks. Ehk teisisõnu, kui keegi õigustaks näiteks Taaveti ja Koljati loo põhjal, et «samadel tingimustel» on inimeste kividega loopimine õigustatud, siis sellist õigustust võib vaidlustada küll, ent Taavet usukangelasena ja ka lugu ise ei ole äärmuslus.
Tundub harjumatu, et pühakirja tõlgendamisega seonduvat ühtäkki reguleerib riik ja parlament seadustega. Ent kui panna tähele, et üle kogu Euroopa kõneldakse praegu vihakõne keelustamisest või sellest, kus on sõnavabaduse ja usuliste tunnete kaitsmise vahelised piirid, siis võib ju olla, et teatud eritingimustel – nt Venemaal, kus riik ja kultuur väärtustab nelja suurt usutraditsiooni osana rahvusajaloost ja -identiteedist – on äärmuslusevastases võitluses peetud vajalikuks tõmmata selge seaduslik piir ka usutraditsiooni ja pühakirja ning äärmuslike tõlgenduste ja tegevuste vahele.
Pühakirjad ongi paljus sarnased. Kõikides pühakirjades on tekstilõike, mis on otseses tähenduses aktuaalsed ja asjakohased ka tänapäeval, ent on ka lõike, mille puhul teame, et varasemas ajaloos elu ja inimsuhted lihtsalt olid teistsugused (nt orjapidamine või surmanuhtlus lugupidamatuse pärast oma vanemate vastu). Samuti on pühakirjades nii sõda ja vägivalda kui ka rahu ja rahutegemist õigustavaid lõike.
Meie ühiskonnas, kus pühakirja valgel ei põhjendata omi seisukohti riigieelarve või Eesti-Vene suhete osas, ongi keeruline mõista, miks riik ilmselt ei peaks ega tohiks pühakirja tõlgendust reguleerida. Kui Edgar Savisaar võrdles end hiljuti Moosesega, tõi selle analoogia kasutus kaasa küll paaripäevase arutelu (peamiselt tõdeti, et Mooses ei jõudnud tõotatud maale, ehkki Savisaar ning sama analoogiat varem kasutanud Barack Obama ja Martin Luther King on samastunud Moosesega kui isikuga, kes juhtis rahva Jumala abiga välja Egiptuse orjapõlvest), ent tõsiste poliitiliste otsuste puhul (nt riigieelarve vastuvõtmisel) ei apelleeri opositsioon Ülemlaulule või Ilmutusraamatule. Parimal juhul kasutatakse meil pühakirja retoorilise võttena, mitte autoriteetse põhjendusena.
Venemaal vastu võetud seadus võib meil tunduda harjumatu ka seetõttu, et kristlikku piiblit ja islami koraani käsitletakse samaväärsete pühakirjadena. Meil on kombeks võtta pühakirja tsiteerimist islamimaailma puhul palju otsesemas ja tõsisemas tähenduses kui läänemaailma puhul. Põhjus pole mitte ainult harjumuses, vaid ka ühiskonnas endas.
Läänemaailmas on harjutud, et usk on inimeste eraasi ning usuteemaline hoiak ja arvamusavaldus on (üsna laialt) vaba. Kui «Da Vinci koodis» kujutati Jeesust abielumehena, siis tekitas see oluliselt vähem vastukaja, samas Salman Rushdie «Saatanlikud salmid» tekitas islamimaailmas üldist ühiskondlikku sallimatust. Mõlemad vaidlustasid usutraditsiooni põhialuseid, ent esimeses pole usutraditsioon usulises tähenduses enam kogukonna, ühiskonna ja maailma mõtestamisel nii tähtis kui viimases.
Niivõrd, kuivõrd pühakirja tõlgendust ei kasutata poliitilise vägivalla õigustamiseks, tõlgendused puudutavad inimeste eraelulisi valikuid ning tõlgendajaid, kelle vahel valida, on mitmeid, ei ole meil veel vajadust, et parlament pühakirja tõlgendust reguleeriks.

 

 

 

 

Alar Kilp,
Tartu ülikooli võrdleva poliitika lektor