Kas surm on lõpp?
/ Autor: Jaan Tooming / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number: 13. mai 2015 Nr 21 /
Tavaliselt ei räägita igapäevases elus surmast. Välditakse seda teemat. Vanadus on põlu all. Vanurid on jalus ja surm ei ole päevakohane teema. Kuigi inimene on ainus olend maa peal, kes teab oma surma, on teadlik surmast.
Seega surmast mõtlemine on ainuomane inimesele. Ja targad on öelnud, et inimeseks teeb inimese see, kui inimene mõtleb surmale. Ja on ka öeldud, et elada tuleks nii, nagu iga päev oleks viimane.
Nüüd hakati TVs näitama dokumentaalseriaali surmast. See on üsna üllatav praegusel ajal. Justnagu vabandusena öeldakse reklaamis, et see on elujaatav film. Surm ei jaata elu, surm hävitab elu, hävitab kõik, mis elus olnud, midagi kaasa me siit elust ei võta. Aga selle seriaali teise osa pealkirjaks on «Elu pärast surma». Jah, kui usume, et midagi jätkub pärast meie surma, siis ei ole tõesti meie elu lootusetu.
Dokumentaalfilmi esimeses osas näidati matuseid. Inimesi on maailmas niivõrd palju, et on kohti, kus ei ole paika surnutele. Oli aeg, kus kristluses ei olnud mõeldav laibapõletamine. Läänlasi šokeeris näiteks Indias levinud komme põletada surnuid. Nüüd on ka meil tavaline, et laip põletatakse.
Oli kord Valamo munk, kes ütles, et Jumal suudab ka tuhastatud inimese surnust üles äratada. See on tõesti vägev usk. Praegu on maailmas paiku, kus hauaplats maksab niivõrd palju, et ainult püstirikkad saavad endale lubada hauamatust. On lausa suured hooned, kus on sahtlid, kuhu lahkunute tuhk on asetatud. Surnu sugulased tulevad sinna tuhaurni juurde surnutega vestlema.
Iidsetest aegadest peale on otsitud surematuse rohtu. Näiteks taoismis on lugematu arv lugusid surematutest. Euroopas loodeti leida alkeemias Tarkade Kivi, mis kindlustaks surematuse. Ja siis tuli Jeesus taevast ning pakkus igavest elu. Me ei oska praegu näha, kui uudne see oli – meie kaduvas maailmas, kus me kõik oleme surelikud – äkki igavene elu!
Muidugi oleks kole, kui peaksime näiteks vanadusnõtradena, lonkuritena või haigetena igavesti elama. Küllap ikkagi on see igavene elu midagi hoopis muud kui siinne kaduv elu, «küllap vist», nagu ütles meie Vanapagan.
Igatahes on hea, et TVs meile midagi uut vaatamiseks pakutakse. Surmateema puudutab meid kõiki, sest surma ees oleme kõik võrdsed. Ehk vähendab see meie ülbust ja upsakust siinses elus, kui näeme filmi surmast. Ja ehk annab see ka väge elamiseks surmahirmudest hoolimata. Loodame.
Igatahes kogunegem teleekraani ette huviga, sest ehk öeldakse meile midagi väga olulist.
Jaan Tooming
