Kas suurel reedel laulatada abielu?

See lugu juhtus mõni aasta tagasi. Töötasin tollal konsistooriumis ja minu kabinet asus sekretäri kabineti läheduses. Ühel päeval palus sekretär mind appi, et lahendada ühe inimese probleemi, kes oli nõu otsides konsistooriumi telefonile helistanud. Inimene selgitas, et tema tahab abielluda ja tahab kindlasti ka oma abielu laulatada. Igati tervitatav ja ilus soov, mis võiks kellelgi selle vastu olla! Ka ristimise ja leeriga lubas helistaja asjad õigeks ajaks korda saada. 

Probleem oli aga selles, et too inimene tahtis kindlasti oma abielu laulatada suurel reedel ja otsis vaimulikku, kes oleks nõus seda tegema. Ma ei mäletagi enam, miks soovis ta tungivalt laulatust just nimel sellel päeval. Igal juhul ei suutnud helistaja kuidagi mõista, miks ei võiks suurel reedel abielu laulatada. 

Kui rääkisime helistajale suure reede tähendusest, sellest, et see päev on kirikus leinapäev, mil tuletatakse meelde Kristuse ristisurma inimkonna eest, kõlas väga nördinud toonil vastuseks: „See inimene suri juba 2000 aastat tagasi. Kirikul oleks juba aeg eluga edasi minna. Mina igatahes tahan elada.“ Ja helistaja lõpetas kõne. 

Mis teeb elust elu? Eheda elu, mis iial otsa ei lõpe. Kas südame võnked? See, et kusagil televiisoritaolisel aparaadil jookseb sakiline joon?

Inimene elab seni, kuni keegi teda veel mäletab. Mäletatakse aga neid, kelle elu, kelle eksistents on kuidagi kellegi teise elu puudutanud, selles midagi muutnud. Mäletatakse neid, kes on olnud kellegi jaoks olulised ja armsad, juhatanud kellelegi teed, aidanud leida elule mõtte, aidanud leida iseennast, oma kohta maailmas, olnud abiks raskustes, jaganud rõõme, aidanud kanda muresid. 

Nõnda võib mõni, kes juba aastasadu ja isegi aastatuhandeid kirjade järgi surnud on, olla palju elavam kui paljud need, kes alles meie keskel ringi liiguvad: inimesed, kes elavad oma elu iseendale, ei valmista kellelegi rõõmu, ei ole kellelegi vajalikud. Elavad surnud.

Surnud on õpetus, mida ei elata. Surnud on ideaalid, mille poole ei pürgita. Surnud on sõnad, mis inimese hinges midagi ei puuduta. Surnud on inimene, kes enda ja teiste elus midagi enam muuta ei suuda. Jeesus ei ole surnud, tema elab. Elab igavesti alates ülestõusmispüha hommikust, mil ta surma ära võitnuna hauast väljus. 

Ta elab neis miljonites, kes ristimises on temaga rõivastatud, nagu on kirjutanud apostel Paulus. Tema elu edasikestmist näeme nendes miljonites, kes temasse usuvad, nendes, kes teevad tema tegusid, elavad nii, nagu tema neid õpetas. Elavad Jumala lastena. Kuulutavad sõna, mis kingib lohutust, lootust, annab elule mõtte, kingib jõudu. Muudavad oma eluga maailma inimväärsemaks, paremaks paigaks, ehitavad Jumala riiki. 

Kui oleme ristiinimesed, siis elab Jeesus ka meie kaudu, elab meiegi elu meie tegude, meie sõnade kaudu. Meistki sõltub, kas inimeste jaoks lõpeb lugu Jeesusest suure reedega või jõuavad nad kord ülestõusmispüha hommikusse ning näevad ja usuvad, et Kristus on tõesti surnuist üles tõusnud ja elab – elab ka praegu, elab igavesti.

 

 

 

 

Eve Kruus

vaimulik