Kasvamine kristlasena ei lõpe

«On seal keegi?» – niisugust pealkirja kannab möödunud nädalal ilmavalgust näinud Tallinna Kaarli koguduse töötegijate – õpetaja Jaak Ausi ja noortejuht Meelis Holstingu koostatud ning EELK Laste- ja Noorsootöö Ühenduse poolt välja antud leeriõpik. Õpiku eripära ja uudsus seisneb eelkõige selles, et esimest korda Eesti leeritöö ajaloos on lisaks õpikule koostatud ka Interneti-põhine metoodiline abimaterjal leeriõpetajale. Viimast täiendatakse ja uuendatakse pidevalt, loodetavasti kujuneb sellest Interneti-keskkonnast koht, kus õpetajad saavad üksteiselt õppida ning leeritöökogemusi jagada.
On seal keegi? Kas keegi kuuleb ja ootab mind? Need on üldinimlikud ja igavesed küsimused, milles võib peituda nii igatsus Jumala kui ka teiste inimeste – osaduse ja kuuluvuse järele. Nende samade küsimuste ajel tulevad inimesed leerikooli ja kirikusse, igal tulijal ja küsijal kaasas oma ootused ja lootused, mõnikord ka hirmud ja eelarvamused. Leeriõpetaja ja -kooli rolli inimese kristlasena kasvamise juures on võimatu ülehinnata. Leerikool on tänapäevases Eestis paljudele esimeseks, mõnikord paraku ka viimaseks kokkupuuteks koguduseeluga. Mida teha selleks, et leerikool annaks leeriõpilastele pinnase, kuhu juurduda ja milles kasvada kogu ülejäänud elu?
Möödunud sügisel kaitses Usuteaduse Instituudi magistrant Eha Kraft oma magistritöö «Noored täiskasvanud – kas kiriku kadunud põlvkond?». Töö aluseks olid intervjuud nende inimestega, kes viimase kahe aasta jooksul on läbinud leerikooli, kuid ei ole pärast seda osalenud koguduseelus. Uurimistulemused näitasid, et suhtumine religiooni üldiselt on positiivsem suhtumisest kirikusse kui organisatsiooni. Leerikoolilt oodati uusi teadmisi, oluliseks peeti kiriklikku hingehoiutööd. Mõtlemapanev oli tõdemus, et mitmed inimesed ei olnud leerikooli vältel mõistnud seda, et konfirmatsiooni järel saab neist Eesti luterliku kiriku liige. Leerikooli ja konfirmatsiooni kogeti ühe möödunud sündmusena, millel hilisemale elule erilist mõju ei ole.
Ükski uurimus ei peegelda kogu tõde, kuid viitab siiski teatud suundumustele ja üldistele mustritele inimeste hoiakutes ja käitumises. Liialdamata võib väita, et leerikooli sisu ja metoodika arendamise seisukohalt on väljakutseks see, kuidas aidata leeriõpilasel leida oma identiteet kiriku liikmena, toetada tema usulist kasvamist nii, et usk kolmainu Jumalasse oleks tema elus keskne ja kandev jõud. Leerikool ei ole pelgalt teadmiste jagamise koht, oluline on, et teadmistele lisanduksid ka isiklikud kogemused ning nende kaudu süveneksid inimese hoiakud ja usk.
Algupärase leeriõpiku ilmumine on vaieldamatult oluline sündmus, mille üle võib rõõmustada kogu meie kirik. Ent nõnda nagu leeriõnnistamisega ei saa lõppeda inimese kasvamine kristlasena, ei tohi leeriõpiku ilmumise järel jääda leeritöö arendamises loorberitele puhkama ja loota, et õpiku kasutuselevõtt iseenesest leeriõpetusele uue kvaliteedi annab.
Peapiiskop Andres Põder kirjutab oma kaaskirjas äsja ilmunud leeriõpikule: «Õpik ei ole entsüklopeedia ega vasta kõikidele küsimustele, vaid näitab kätte teeotsad. Otsekui õpetaja, nii on iga õpik omanäoline. See annab võimaluse täiendusteks, kaastööks ja koostööks. Leerikool ei pea olema monoloog, vaid dialoog, elav suhtlemine kaaskristlaste ja oma Jumalaga.»
Peapiiskopi poolt esile toodud märksõnad kaastöö, koostöö, dialoog ning elav suhtlemine, mis peaksid iseloomustama leeriõpetuse protsessi, aga ka kogu kirikuelu tervikuna, eeldavad osalejate aktiivsust ja pühendumist, empaatiavõimet ja avatust. Mida rohkem on koguduseliikmeid, kes selles protsessis osalevad ja oma panuse annavad, seda paremad on tulemused.
Soovin kõigile õpilastele ja õpetajatele rõõmu ja õnnistust alanud kirikuaastal ning uute leeritöö materjalide kasutamisel. Edenemist ja indu kogu meie kiriku leeritööle!

Kerstin Kask,
laste- ja noorsootöö ühenduse esimees