Kaunistagem Eesti kojad kolme koduvärviga …

Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistades mõtleme oma ajaloole ja sümbolitele, mis on aidanud meil tänasesse päeva jõuda.

Eesti rahvuslipp on eestlastele alati olnud kodu kaunistav ja rahvast ühendav sümbol. Eesti Lipu Selts koos teiste isamaaliste ühendustega kutsub kaasmaalasi kaunistama rahvusvärvidega peopaigad nii Eestimaal kui mujal maailmas. Meenutagem ka inimesi, kes meie riigi loomises ja kultuuriloos on läbi sajandi olulist osa etendanud.

Rahvuslipust riigilipuks
Sinimustvalge värvikombinatsiooni idee sündis ärkamisaja vaimust kantuna Tartus 1881. aastal, kui grupp isamaaliselt meelestatud eesti üliõpilasi üritas asutada oma korporatsiooni Vironia. Seltsi asutamiskoosolekul valiti korporatsiooni värvideks sinine, must ja valge. Ülikooli valitsus korporatsiooni ei kinnitanud. Värvid jäid hilisemale Eesti Üliõpilaste Seltsile.
1884. aasta kevadel valmistas vilistlase K. A. Hermanni abikaasa Paula Hermann Emilie Beermanni ja Miina Hermanni (Härma) kaasabil EÜSile sinimustvalge lipu. Lipp õnnistati 4. juunil 1884. aastal Otepääl, õnnistamistalituse pidas Valga koguduse õpetaja Rudolf Kallas. Talituse lõpulauluna kõlas „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“. Kohalolijate meeleoludest ja sõnavõttudest võis välja lugeda, et õnnistamistalitus oli tegelikult lipu pühitsemine kogu eesti rahvale.
20. sajandi esimesel aastakümnel süvenes ja levis sinimustvalge rahvuslik tähendus. 1. novembril 1905. aastal Tartus toimunud suures rongkäigus oli ajalooline sinimustvalge väljas juba kindlalt väljakujunenud rahvuslipu tähenduses. 1910. a VII üldlaulupeo eelõhtul ehiti Tallinnas maju rahvuslike lippudega, kuid kohe tuli võimuesindajatelt käsk lipud maha võtta.
Petrogradis 1917. a märtsis toimunud suurel eestlaste meeleavaldusel ja rongkäigus, kus nõuti Eestile autonoomiat, oli juba kasutusel hulgaliselt sinimustvalgeid lippe. See rongkäik avaldas mõju Vene ajutisele valitsusele ning Eestile anti autonoomia. Eestlased olid ainukesena paljudest Venemaa vähemusrahvustest selle endale välja võidelnud. Sellel ajal hakkasid paljud eesti sõjaväelased kandma ohvitseri tunnusmärgi juures rahvusvärvides märke, peamiselt lindikesena.

Peidupaigast Pika Hermanni torni
24. veebruaril 1918. a kuulutati sinimustvalgete lehvides välja esimene iseseisvuse põhidokument „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“. Alanud Saksa okupatsioon surus rahvuslipu küll mõneks ajaks jälle põranda alla, kuid 21. novembril 1918. aastal tunnistas Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus sinimustvalge lipu Eesti riigilipuks.
Üheks suuremaks pidulikuks sündmuseks sai sinimustvalge lipu sisseõnnistamise 50. aastapäeva tähistamine 1934. aastal Tartus ja Otepääl. Seati eesmärk, et lisaks valitsusasutustele ja organisatsioonidele heisataks Eesti lipp tähtpäeval ka igas kodus.
See seostus üleüldise kodukaunistamiskampaaniaga ja suunas üldsuse tähelepanu vajadusele ehtida kodud rahvuslippudega.
1940. aastal, pärast Eesti okupeerimist, asendati Eesti riigi sümbolid võõrvõimu omadega. Eesti lipu heiskamist ja alleshoidmist peeti süüteoks, mille eest nii mõnigi vangilaagrisse sattus või elu jättis.
Eesti rahvuslipu au sees hoidmist neil rasketel aegadel tuleb pidada suurel määral Välis-Eesti organisatsioonide ja seltside teeneks. Just paguluses tähistati 1984. aastal Eesti lipu sajandat aastapäeva. Aastakümneid kestnud vaimsest survest ja terrorist hoolimata ei kadunud rahva mälust püha sinimustvalge värvikombinatsioon. Selle ilmne tõestus oli Eesti 1980ndate aastate laulev revolutsioon, mil igat sündmust kaunistasid rahvusvärvid. Rahvushümni pidulike helide saatel ja tuhandete inimeste kaasaelamisel taasheisati meie rahvuslipp 1989. aasta 24. veebruari varahommikul Pika Hermanni torni.

Eesti Lipu Seltsi sünd ja tegevus
2004. aasta aprillikuu viimastel päevadel loodi Tartus Eesti Lipu Selts, mille sünnilugu ja igapäevane tegevus on tihedalt seotud meie riiklike tähtpäevade tähistamisega. Oleme tegutsenud nüüd juba 15 aastat.
Seadsime eesmärgiks tegelda Eesti riiklike sümbolite ajaloo uurimise ja talletamise, riiklike sümbolite kultuuri edendamise ja lipupäevade tähistamisega. Tänastest tegevustest võib esile tõsta Eesti Lipu Seltsi ja Eesti Muinsuskaitse Seltsi ühist üleskutset korrastada ja kaardistada meie tuntud kaasmaalaste matmispaigad nii kodu- kui välismaal. Üleskutsega on ühinenud juba paljud.
4. juunil, Eesti lipu sünnipäeval toimub pidulik Pika Hermanni torni lipu heiskamise tseremoonia. Paljud isamaalised ühendused ning kodu- ja väliseesti koolide esindajad on saanud au osaliseks heisata sel erilisel pidupäeval sinimustvalge lipp.
Lipupäeva tseremoonial osalenud seltsidele ja koolidele oleme kinkinud trikoloori ja Eesti lipu ajalugu tutvustavaid trükiseid. Igal aastal oleme välja valinud ja Toompeale kutsunud ka tublimaid väliseesti koole, eestluse hoidjaid ja kandjaid, ning kinkinud neile pidulikud sinimustvalged kandelipud.
Seltsi liikmed on aktiivselt osalenud Eesti Vabariigile tähtsate päevade tähistamisel, tseremooniate ettevalmistamisel ja läbiviimisel. Oleme lipupäeva üritusi korraldanud Tallinnas, Pärnus, Otepääl, Tartus, Põltsamaal, Sindis, Haapsalus ja mujal.
Kenaks tavaks on saanud kinkida meie rahvuslipud Eesti Olümpiakomiteele ja sportlastele, kes esindavad Eesti riiki olümpiamängudel. Eesti Lipu Seltsi kingitud rahvuslipud on kaunistanud samuti meie laulu- ja tantsupidusid, vaimulikke laulupäevi ning ülemaailmseid ESTO päevi.
Jüri Trei,
Eesti Lipu Seltsi esimees