27.–29. juulini toimusid Puhja vallas Kavilda kiriku päevad. Päevade eesmärk oli moraal-selt toetada Kavilda kirikut, mis pikka aega mahajäetuna varemeis ja võsastununa seisis ja kus alles hiljaaegu koguduse elu taastus.

1970. aastate algusest on Kavilda kirik seisnud tühjana, kogudus on lagunenud ja kiriku vara ilma mööda laiali. Osa sellest on tallel Tartumaa muuseumis, osa on varastatud. Neli aastat tagasi alustati kohalike elanike, ettevõtete ja vallavalitsuse eestvedamisel Kavilda õigeusu kiriku päästmist. Pühakoja ümbrus puhastati võsast ja sisemus rämpsust. Sellest ajast on Kavilda kiriku varemetes korraldatud palve- ning lauluõhtuid. Aastal 2005 taasasutati toonase Ulila Keskuse juhataja Niina Topoleva algatusel ka praeguseks umbes 30-liikmeline kogudus, mida teenib isa Johannes Keskküla Tartust.

Päevade korraldaja, Puhja koguduse diakon Tiit Kuusemaa nimetab üritust suuremaks pärliks pikas kees: «Varem oleme taolisi üritusi korraldanud ühepäevastena koos koristamistalgutega, mullu sügisel tuli aga rahva seast mõte koguneda järgmine kord suvel ja sedapuhku pikemalt.» Nii ka tehti. Eesmärk oli ikka üks – üheskoos palvetada, laulda ja aega veeta.

Kuigi südasuvine nädalavahetus oli Lõuna-Eestis üritusterohke, jagus osalejaid ka Kavildasse.

Kaasahaarav kirikumuusika

Tippsündmuseks kujunes muusikaline palvus, kus seljad panid kokku kaks tugevat kirikumuusikut – Tuuliki Jürjo ja Piret Stepanov, kummagi alles sel kevadel kirjutatud loomingut lauldi ka palvusel. Saateks kasutati viiulit, flööti ja oreli puudumise tõttu süntesaatorit. Osalesid katoliiklastest ansambel Triskele, luterlased, õigeusklikud, metodistid, baptistid erinevatest Eesti kogudustest. Iga konfessioon esitas just endale iseloomulikku muusikat. Ühiselt kanti ette Tuuliki Jürjo venekeelne kantaat «Ristija Johannes». Nagu paljudes õigeusu kogudustes on ka Kavildas palju vene rahvusest liikmeid, kes emakeelse kuulutuse üle rõõmustades kaasa laulsid.

«See oli omapärane segu ortodoksi ja luteri traditsioonidest, kus oli midagi eestilikku ja midagi venelikku,» kirjeldab Kuusemaa ebatavalist, ent väga kaunist kontserti. «Kavilda kirikut on paaril korral külastanud õigeusu metropoliit Stefanus, kes on palvusele kutsunud ka meid, luterlasi,» lisab Kuusemaa.

Enne palvust pühitsesid õigeusu kiriku vaimulikud Kavilda püha ohvriallika vee. Kavilda allika veel usutakse olevat tervendav mõju ning pühitsetud veega piserdati ka riitusest osavõtjaid.

Kahepäevasel koosviibimisel külastati veel Nõo Püha Kolmainu õigeusukirikut, kuulati Elvas Tartumaa muuseumi töötaja Kaia Ivaski ettekannet Kavilda kiriku ajaloost, osaleti Aivo Prüki ja isa Eelija Ojaperve poolt läbi viidud piiblitunnis, kuulati Puhja kirikus Narva lauludueti kontserti, saadi osa noorte esitatud draamadest ja Kristel Neitsovi Paul Gerhardtile pühendatud koraaliõhtust. Ühiselt pandi kokku ka annetus Kavilda kiriku taastamiseks ja koguduse teenimiseks.

Soov aidata

Kirikupäevadele panid õla alla Eesti Kirikute Nõukogu, Puhja vallavalitsus, Heko Põld, Kaubi Ettevõtted, Elva Tarbijate Ühistu, Kobilu Lihameister, Rõngu Pagar ja Tartu Anne Selver. Tänuväärne ja liigutav on Kuusemaa sõnul see, et ükski firma, kelle poole abi saamiseks pöörduti, ei lükanud abipalvet tagasi.

Palju andsid endast ürituse toimumiseks ka kohalikud elanikud. Zoja Tera hoolitses osavõtjate toitlustamise eest, Niina Topoleva korraldas Kavilda kiriku koristamist ja andis kasutada telkmaja, mille oli ostnud annetusena oma kogudusele.

Kavilda kiriku vapralt püsti seisvad müürid on ehitatud ümberkaudsete talupoegade kokku veetud maakividest ning kirik pühitsetud 1873. aastal Püha Aleksandri auks.

Kuigi pühakoda on kohati varisemisohus, ei ole diakon Kuusemaa sõnul see kaugeltki mitte surnud ega hüljatud: «Kirik elab ning sel on koguduse näol taas omanik.»

Merje Mänd