Kes aitab teist, aitab eelkõige iseennast

Eesti inimesed on innukalt püüdnud leevendada erakordset valu, mille sõda Ukrainas on kaasa toonud. Kes on annetanud raha, kes kohale sõitnud ja piirilt sõjapõgenikke Eestisse aidanud, kes viinud Ukrainasse hädavajalikke kiirabiautosid, kes avanud oma koduuksed sugulastele ja sõpradele, kellel enam kodu ei ole. Inimesed on osavõtlikud, kui selleks on ilmselge vajadus. Meil on südant ja tegusid.

Eestis on vabatahtlikkuse ja heategevuse korras korda saadetud imesid. Kõige meelsamini annetavad inimesed siis, kui nad tajuvad, et olukord on karjuvalt ebaõiglane. Vahel on selleks seadused, mis ei näita üles piisavat paindlikkust mõne patsiendi kalliks, kuid elupäästavaks raviks. Hetkel on selleks sõda. Pisarad ei peatu, nutt ei lõpe.

Heategevusel ja raskes olukorras inimeste toetamisel on oluline mõju inimesele, kes seda teeb. Heategevus õilistab inimest, ravib tema vaimu, hinge ja ihu. Sageli saavad need, kes head teevad, sama palju abi kui need, kellele head tehakse, vahel rohkemgi. Meil on sisemine sund tuua ohvreid, kui leida paralleel Vana Testamendiga. Selleks, et saada hingeõnnistust, on vaja millestki kallist ja olulisest loobuda. Sageli olemegi selleks valmis.

Apostlite tegude aegses maailmas oli vastastikune abistamine iseenesestmõistetav. Mõte, et täna vajab abi keegi teine, kuid homme võin tuge vajada mina või mõni mu lähedane, aitab meil olla osavõtlikumad. Heategevus ei ole inimloomuse vältimatu osa, ca 60% eestimaalastest on valmis annetama. Kõige enam ollakse valmis annetama vähihaigetele lastele (60%) ning kõige vähem kultuurile (7%). Elu päästmine on esmatähtis. Siis alles keskkond, milles me elu elame. Kuid meie valmidus on siiski suur.

Piiblist tuttav kujund, et olulisem sellest, kui palju antakse, on see, kui paljust antakse – vaese lesknaise lugu –, kinnitab kõige olulisemat: südame-

asend, tahe ja hoolivus näitavad teo ja inimese suurust. Mitte tema enda, vaid teiste jaoks. Jeesus tõi eeskuju, et kutsuda rahvast üles alandlikkusele ja hoolivusele, tühise eneseupituse vältimisele.

Heategu väärib alati tunnustust, kuid reeglina heategija seda ei vaja ega oota. Ta ei tee oma tegu mitte tunnustuse, vaid sisemise sunni ajel. Heategija palk on taevas. Ta teab seda. Heategu ei tehta selleks, et midagi tagasi saada. Heategu tehakse selleks, et midagi edasi anda. Tänumeeles. Kui meil on rohkem kui hädapärast vaja – meile piisab ju peatoidusest ja ihukattest –, oleme kohustatud oma küllusest jagama. See ei ole midagi erilist, see on loomulik. 

Eesti jaoks on sõjapõgenike vastuvõtt suur väljakutse, kuid ühtlasi on see meile võimalus saada paremaks inimeseks. Ühiskond oligi ehk heaolu eeldamisest mõnevõrra upsakaks läinud. Meile on antud võimalus näidata üles alandlikku meelt, teha asju teiste jaoks – armastuse pärast. Elu andis meile võimaluse end kokku võtta ning kokku hoida – mõlemad on Jumalale meelepärased teod.

 

 

 

 

Janek Mäggi, 

kolumnist