Kes kaitseb meie riiki?

Jeesus ütles juutidele, kes temasse uskusid: «Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ning tunnetate tõe, ja tõde vabastab teid» (Jh 8:31–32).
See kehtib aga ka ajalike asjade juures: inimene, kes ei tea, kes ta on ning mis talle oluline on, pole ka vaba inimene mingis arukas tähenduses.
3. jaanuaril 1920 kell 10.30 vaikisid Eesti Vabadussõjas relvad. Tuhandete ohvrite hinnaga oli eestlastest saanud riigirahvas, kes õigusega võis võtta oma koha vabade rahvaste ringis. Sel aastal, nagu ka varasematel, helisesid relvarahu mälestuspäeval kell 10.30 kirikukellad üle Eestimaa.
Eesti esimene president Konstantin Päts tõdes pärast Vabadussõda, et meile ei antud vabadust teiste armust, me oleme selle endale ise kätte võidelnud. Jah, ise, kuid mitte üksi.
Vabadussõjas võitlesid meiega külg külje kõrval britid, soomlased ja veel mitme teise rahva esindajad. On üsna küsitav, kuidas ja kas oleksime ilma nende toetuseta toime tulnud.
Nii on minu arvates ka võrdlemisi õõnes nende kriitika, kes praegu nurisevad meie kaitseväelaste osalemise üle NATO operatsioonides, justkui poleks sel midagi pistmist Eesti riikliku iseseisvuse kaitsmisega.
Niimoodi kõnelejate mälu on lühike või vähemalt lünklik. Ikka on nii, et nagu sina külale, nii küla sinule, ning ilma küla toetuseta on raske pikalt hakkama saada.
Aga selge on ka see, et teine äärmus, ainult liitlaste vihmavarjule lootma jäämine, pole samuti arukas. Et kuivaks jääda, peab peale vihmavarju olema ka vihmavarju hoidja.
Kes kaitseb meie riiki? Aga kes tahab? Ma arvan, et just siin on kõige tõsisem küsimus, sest 2% sisemajanduse kogutoodangust leiab valitsus ikka, eriti kui seda on rahvusvaheliste kokkulepetega pidulikult lubatud. Aga rahva tahtmise taha võib asi küll jääda.
Kui meie noored mehed aina vähem huvituvad millestki enamast kui pidutsemisest ja arvutimängudest, olles küll virtuaalmaailmas vahvad sõdurid või piloodid, reaalses elus aga hirmutavalt vähe kaasa haaratud muust peale omaenda vahetu lõbu ja ninaesise, siis see on probleem, mis tuleb lahendada, kui tahame iseseisvana püsima jääda siin magusal maal, mida endiselt veel mõnedki teised peale meie endale ihaldavad.
Oma laste suunamine osalema noorkotkaste-kodutütarde tegevuses peaks olema iga vanema huvides kui mitte muu, siis kas või pelgalt omakasu pärast: et ka aastakümnete möödudes oleks veel olemas Eesti Vabariik, mis neile pensioni võiks maksta. Vanemaid teismelisi tasuks kokku viia juba Kaitseliiduga.
Oma rahva ajalugu tuleks igal eestlasel tundma õppida vähemalt nii palju, et suuta adekvaatselt vastata idast ja läänest tulevatele süüdistustele ajaloo moonutamise kohta, olgu selleks siis kas või nende mälestus, kes Eesti vabaduse eest võitlesid pärast 1940. aastat.
Seepärast hoidkem meeles kõiki meie rahva riikliku iseseisvuse eest võidelnuid – nii 1918.–1920. aastal kui hiljem­gi –, pidagem nende panust kalliks, et saavutatu meil käest ei libiseks.

Toomas Nigola,
Kaitseliidu Põlva maleva kaplan,  koguduse õpetaja