Kes mu käske peavad…
/ Autor: Sirje Semm / Rubriik: Arvamus / Number: 25. jaanuar 2012 Nr 4/5 /
Kui 2001. aastal tähistati eesti raamatu aastat, korraldati EELKs konkurss «Parim koguduseraamatukogu». Mul puudub ülevaade, kuidas on kirikus asjad kümme aastat hiljem. Kas toona tunnustatud raamatukogud töötavad või on need välja surnud. Aga mäletan, et komisjoni liikmed, kes mööda maad ringi sõitsid, puutusid kokku ka rahvaraamatukogudega. Kuulsin komisjoni liikmetelt, et ministri (kultuuriminister oli siis Signe Kivi) korraldusega oli rahvaraamatukogudele kohustuslikuks tehtud Sirbi tellimine.
See lugu meenus mulle, kui läinud aasta 1. detsembri Maalehest lugesin intervjuud kultuuriminister Rein Langiga. Küsija rollis Peeter Ernits väitis, et luteri kirik ja keskerakond saadavad kõikidesse raamatukogudesse oma ajalehe. Lahtiseletatult tähendab see seda, et EELK saadab Ernitsa arvates ajalehte Eesti Kirik tasuta 562-le raamatukogule. Tõe huvides tuleb öelda, et see on lausvale! Eesti Posti andmetel on umbes 60 raamatukogul Eesti Kirik tellitud, aga tasuta ei lähe küll kuhugi ühtegi eksemplari.
Raamatukogude kohustuslik komplekteerimine eesti väärtkirjandusega on olnud õhus terve aastavahetuse ja jaanuarikuugi. Tänavu saavad rahvaraamatukogud riigilt 1,6 miljonit eurot. Kultuuriministeerium on ette kirjutanud, milliseid teoseid ja perioodilisi väljaandeid selle raha eest tuleb muretseda. Nimekirjas on jätkuvalt Sirp, Õpetajate Leht, Vikerkaar, Akadeemia ja teised AS Kultuurileht väljaanded. Ühes intervjuus ütles Leelo Tungal, kes annab Kultuurkapitali toel välja lastele mõeldud ajakirja Hea Laps, et haridusministeerium on selle tellinud kõigile põhikoolidele. Tore ju, kui väikese trükiarvuga väljaanded sellisel moel ja toel kättesaadavaks tehakse.
Ajalehe Eesti Kirik tellimist ei ole tehtud kohustuslikuks ühelegi ristiinimesele ega kogudusele. Mis siis juhtub, kui peapiiskop ühel päeval annab välja korralduse, et kõik EELK liikmed ja kogudused peavad tellima endale EELK ametliku väljaande Eesti Kirik? Kas algab samasugune «sõda» nagu nüüd minister Langi radikaalse otsuse puhul?
Sirje Semm
