Kes palju teeb, see palju jõuab

«Tuuliki Jürjo on koolis genereerinud huvitavaid ideesid ja olnud nende elluviimise aktiivne osaline, meenutagem kasvõi tema initsiatiivil sisse seatud meloodilist koolikella. Alati, kui on vaja abistavat kätt või toetavat õlga, eriti muusika valdkonnas, on Tuuliki Jürjo ilma suurema jututa abiks ja toeks.»Need sõnad on võetud Narva Eesti Gümnaasiumi (NEG) esildisest, millega taotleti muusikapedagoog, organist ja helilooja Tuuliki Jürjole sellel sügisel Narva aasta õpetaja tiitlit. Kooli aasta õpetaja tiitli ta ka sai. Vastuvaidlemisteta.
Kui alustasin kolm nädalat tagasi Tuulikist selle loo kirjutamist, siis oli plaan hoopis teistsugune. Tänaseks kasvas see lugu oma mahult ja ülesehituselt hoopis millekski muuks kui tavaline isikulugu. Kuid aitab tagamaadest, asja juurde.

«Keskmine pastoriproua»?

Tuulikit tunnevad Narvas kõik. Või õigem oleks küll öelda, et peaaegu kõik, kes kordki Aleksandri kiriku uksest sisse astunud või mõnel muusikaüritusel käinud. Ükskord kohtasin küll üht ontlikku härrasmeest, kellele hakkasin selgitama, et «Tuuliki korraldab homme kontserti», aga tema päris, et kes see Tuuliki on. «Pastoriproua, noh!» pani aga asjad paika. Ta oli lihtsalt mõelnud, et pastoriproua ja Tuuliki on erinevad inimesed. Ehk siis Tuuliki jõuab silmanähtavalt rohkem kui keskmine pastoriproua (andku kõik «keskmised pastoriprouad» mulle see nüüd andeks).
Seepärast ei olnudki ma möödunud suvel väga üllatunud, kui mullaste kätega Tuuliki, ise mingeid seninägemata põõsaid, lilli või puid kogudusemaja aeda istutades, teatas mulle säravi silmi: «Meil tuleb luterliku venekeelse missa esiettekanne!» Autoriks siis muidugi Tuuliki. Ja sinna kõrvale (ise ikka istutades ja mullas sonkides) andis ta mulle ülevaate, kui keeruline on leida venekeelsest piiblist sobivaid ridu ja kui siis kõik see tehtud on, tuleb keegi venelane ja naerab ennast vigaseks – rõhud on vales kohas ning kõike tuleb otsast alustada.

Rändorelipidaja

Õhtune kellaaeg, kogudusemaja saalis põleb tuli. Kostab orelimängu, pausidega. Selline on keskmine õhtu. On siis orelil Tuuliki ise ja harjutab, või hoopis mõni õpilastest. Veel veerand tundi ja orel jääb vait. «Tule appi orelit tassima!» Tavaline. Kui algusest peale oleks kirja pandud, kus Aleksandri koguduse väike orel reisinud on, siis võiks tõenäoliselt anda talle maailma kõige rohkem reisinud oreli aumärgi. Ja pea alati on Tuuliki see, kes orelit mängib. Rändorelipidaja, ühesõnaga.
Laupäev, hommik. Pastor seab ennast univormi, et minna kurvale sündmusele – koguduse liiget mulda sängitama. Tuuliki on samuti oma «univormis» – patareidega käe otsa passiv kõlar, süntesaator ja jalg. Orkester on kalmistul üles seatud kahe minutiga. Lisaks on koguduses valida sadade laululehtede vahel ja nende hulgast leiab ka siis sobiva, kui kurvastuses leinaja arvates võiksid sõnad pigem ilmalikud olla. «Eesti keeles on nii palju ilusaid laule, mis minoorsed ja sobivad matustele. Miks neid siis laulma ei peaks?» on Tuuliki sõnad.

Palju orel maksab?

Tuuliki on kõva reformaator (julgen teatavate kõhklustega kirikulehes seda sõna siiski kasutada). Juba nimetatud venekeelne luterlik missa. NEGi hümn. Eestikeelne rahvalaulumissa. Led Zeppelini muusika koos sümfooniaorkestriga kiriku altari ees. Pläriseva koolikella vahetamine meloodilise vastu. Vähemalt iga kolmas teenistus külalismuusikuga. Teose esiettekanne Petseris. No palju võib?
Võib, ja veel rohkemgi. «Kuhu sa nende rahvariietega lähed, too kohe siia tagaruumi!» kõlab Tuuliki hääl läbi selle ukse, mis eraldab minu hallatavat ajalooklassi meie ühisest õpetajaruumist. Jah, minul on seal seinatäis kaarte, aga Tuulikil seinatäis rahvariideid. Koorid koolis, koorid suvel laulupeol. Poistekoor. Mudilaskoor. Segakoor. Koguduse koor. Kategooriad, laulupeod, kontserdid. Mõni on kindlasti veel. Praegu küll ainult koguduse koor, Alfa ja Omega, sest Tuuliki õpib. Varsti lõpetab. Aga oskab ta ju niigi, mis sest, et viimast paberit veel kätte pole antud.
Pastor Villu Jürjo räägib Aleksandri kiriku taastamisest. Vaatame koos kirikus ringi, seletab siin, näitab seal. Tuleb Tuuliki. Villu räägib rahast, ehitamisest, tõstukitest ja töömeestest. «Ja see raha on muidugi ilma orelita,» pistab Tuuliki vahele. «Palju siis orel maksab?» Vaatavad teineteisele otsa. Üks justkui alustab, siis teine. «No päris kindel veel ei ole, aga … ärme veel räägime,» ütleb Tuuliki lõpuks.
Minugi poolest. Sest üks on kindel – ilma orelita see kirik ei jää, maksku see mida iganes ja kuhu iganes sellele rahale peab järele minema.

Trummid muusika altarile

19. august 2005. Järgmisel päeval helistatakse Ivan-gorodist ja küsitakse: «Miks meile pole keegi teatanud, et Led Zeppelin Narva Aleksandri kirikus mängib?» Taasiseseisvumispäeva kontserdil mängis Led R koos Narva sümfooniaorkestriga selle rokisauruse muusikat. Kirik on rahvast täis, võimalik, et rohkem kui pärast vabariigi taastamist ealeski varem. Tuuliki seisab kogu kontserdi koos abikaasaga seina ääres oleval pingil. Siis näeb paremini.
«Villu käis konsistooriumis ja seal öeldi, et tehke midagi, tooge noori kirikusse, pange kas või altari ette trummid. Me panime. Altari pidi eest ära tõstma, orkester ei mahtunud muidu ära,» selgitab Tuuliki.
Kolmas suvi, või juba viies, pea iga nädal on kirikus kontsert. Valter Ojakääru raamatu pealkiri «Polkast rokini» kõlbab kava iseloomustamiseks kõige paremini. Koos Festivitas Artsium’i muusikutega, koos sümfoonikutega, koos Eesti Kontserdiga, Seitsme Linna Muusikaga, lihtsalt tuttavatega. Tallinna Pühavaimu koor käib juba teist aastat Narvas suve lõpetamas.
Lõpetuseks veel üks lõik alguses viidatud dokumendist: «Eraldi äramärkimist väärib Tuuliki Jürjo tegevus Aleksandri koguduse muusikajuhina. Mitmendat suve järjest aitavad koguduse ja tunnustatud kontsertorganisatsioonide koostöös toimuvad kirikukontserdid kaasa narvalaste muusikaharjumuste kujunemisele, tema vastutulelikkus teistele muusikaõpetajatele ja omakasupüüdmatu kontserdielamuste pakkumine on saanud pedagoogide hulgas kindlaks kaubamärgiks.»

Tanel Mazur
Narva Postiljon