Kes terveks tahab jääda või saada, ei see tohi muretseda

Keset sügavat eriolukorda ilmus kirjastuses SE&JS kogumik Anna Haava ajaproovile vastu pidanud luulest, jutukestest ja mõtteteradest.

Saatesõnas kirjutab Kat­ri Aaslav-Tepandi: „Haava luules on kõrvuti püha isamaa armastus ja elu pisirõõmud, loodu ilu ja Looja igavik, üksildus ja igatsus, sügav kurbus ja kirgas rõõm, soe rahvalik huumor ja terav iroonia. Tema luules pole leigust, resignatsiooni ega jõuetust, kõik tundetoonid on välja joonistatud sügavate värvidega.“

Raamatus on valik Anna Haava luuletusi luulekogudest alates 1888. aastast läbi viie aastakümne. Tema luulepärandis on ligi 700 luuletust, millest üle 200 on viisistatud. Mitmed on seeläbi jõudnud laulupidude kavasse, nagu „Me oleme põhjamaa lapsed“ (Evald Aav ja Kaljo Raid), „Ei saa mitte vaiki olla“ (Miina Härma jt), „Kui sa tuled, too mull’ lilli“ (Miina Härma), „Meie“ (Gustav Ernesaks ja Eugen Kapp) jpt. 

92 aasta pikkune elutee

Anna Haava (15.10.1864–13.3.1957), rahva laulik, ei ole küll leidnud kohta 100 eesti suurkuju hulgas, kuid kuulub kindlasti eesti kirjandusklassikasse. Ta elas oma 92 eluaasta jooksul läbi paljusid aegu. Tema intensiivne elu- ja loomeperiood jääb 19. ja 20. sajandi vahetusse, kahe ilmasõja eelsesse ja vahelisse aega, Eesti Vabariigi algusaastatesse.

Nõukogude ja Saksa okupatsioonide ajast on vähe andmeid Anna Haava elust, on vaid üksikud teated, et ta elas tagasitõmbunult Tartus. Luuletajana ta vaikis.

Eesti Kirikus (12.4.2006) kirjutame ajaloolise tagasivaatena Anna Haava lahkumisest ja matusest. Ta suri Tartus ning ilmalik matusetalitus toimus Tartu ülikooli aulas pühapäeval, 17. märtsil 1957, kuigi poetess soovis kiriklikku matust. Pärast ametlikku matust Maarja kalmistul läks õp Jaan Muru koos abikaasaga Anna Haava kalmule ja luges meieisapalve. 

Aasta varem, 2. mail 1956 paluti, et õp Jaan Muru (1900–1987) võtaks Anna Haava armulauale. Palve tuli ootamatult, kuna Jaan Muru ei olnud siis ametlikult kiriku teenistuses. Ta oli laagrist koju pöördunud endine vang, kellele ei antud luba oma Tartu Peetri koguduse II pihtkonna teenimiseks. Oma igapäevast leiba teenis ta puusepana Tartu Maarjamõisa kliinikus. Armulauale võttes kohtas õp Muru Anna Haavat, kes oli väga jõuline ja tragi, esimest korda elus.

Haava kirikliku matusetalituse pidas tema kodus õp J. Muru 15. märtsil 1957 kell 19.30. Matusetalitusele elas kaasa toatäis sõpru sügavas vaikuses. Matusetekstiks oli Ilm 21:1,3–5,7.  

Hea raamat kaaslaseks  

Kõvakaaneline „Ma lähen üle nõmme“ on parajalt 216 lehekülge. Koostajad on Sirje Endre ja Kadi Pajupuu; illustratsioonideks Marilyn Piirsalu graafilised lehed.

Koostajad on öelnud, et elame täna harjumatult võõras olukorras, eriolukorras, kus riigipiirid suletud, inimeste liikumine on piiratud, kaitsvaks üksnes koduseinad. 

Haava looming on tervendav ja kindlustunnet pakkuv. Täna nii päevakohane on tema mõte: „Üksmeel naeratab, kui torm ja tuuled üle tema pää käivad. Sest kõik, keda üksmeel ühendanud, saavad kangelaseks.“ (Anna Haava. „Peotäis tõtt“, 1900)

Anna Haava valikkogu pakub lugemisel vaikset ja rahustavat mõtiskelu, viib minema kartused ja üksildustunde. Sellega jääb üle ainult nõustuda.

* * * 

Kuna raamatupoed üle Eesti on kinni, siis saab raamatut osta kirjastuse e-poest aadressil www.sejsraamatud.ee. Kontakt sejs@sejs.ee, tel 5198 8102.

Sirje Semm