Kiire ei kao kuhugi

Olen viimasel ajal mitmele inimesele rääkinud lugu soomlasest ja saamlasest. Saavad kokku ega jõua tervitusest kaugemale, kui soomlane hakkab juba kurtma, kuidas kogu aeg on nii kiire, et ei jõua õieti midagi. Saamlane vastu, et kas sa siis ei tea, mis tuleb teha, kui on kiire. Siis tuleb minna õkva koju tagakambrisse, heita sängi või ahjule. – …? – Noh, ütleb saam, mõnikord möödub mitu päeva, enne kui kiire ära läheb … Mu meelest on see lisaks üsna hea palve kui aktiivse tegevusetuse kirjeldus.
2014. aasta detsembri alguses olid mul ka hästi kiired ajad. Teate küll, pidi see Jeesus ka just jõulu ajal sündima, kui kõigil on niigi palju tegemist. 11. detsembril tuvastas aga perearst mul kopsupõletiku, 18. detsembril sattusin sama tõvega haiglasse ning päev hiljem lisandus diagnoos: kopsuvähk. Olin jõudnud tagakambrisse sängi ja see kestis üle poole aasta, alles augustis 2015 naasin taas tööpostidele. Paraku see tsükkel kordab ennast, olen taas ahju peal. Eelmise aasta 26. novembril avastati, et vanakuri on enne hinge heitmist siiski jõudnud poja sigitada ja see on nüüd mu ajju pesa teinud.
Kodus ahju peal pole muud teha, kui aktiivset tegevusetust harrastada, lugeda, mõelda, palvetada ning eks siis jõua igasugu äratundmisteni. Sain aru, et olen pikemat aega enda ümber toimuvat justkui sõitvast autost vaadanud. Midagi ikka näed, aga detaile tegelikult ei taba. Nüüd aga märkasin, kui palju on kurtmist.
Kokku võiks selle võtta umbes nõnda, et inimesed tunnevad, nagu poleks neile päris õige pakk kaarte kätte jagatud, nad ei näe oma elul õiget mõtet ja neile tundub, et keegi peaks selle vea ära parandama. Keegi teine. Näiteks valitsus. Lähemalt süvenedes tekib aga mulje, et sageli ei mängita lihtsalt oma kaarte kõige osavamalt välja. Polda oma potentsiaalist päriselt teadlikud. Ja kuhugi on kadunud ürgeestlaslik eneseväärikus ning huumorimeel. Sest kõigil on nii kiire?
Internetis on kättesaadav Eesti Keele Instituudis kokku kirjutatud arvutiprogramm, mis toodab anagramme. See tähendab, tõstab ette antud sõnades või lausetes tähti ümber, tekitades teise tähendusega sõnu või lauseid. See töötab ka nimede puhul. On ju nõnda, et kuigi algselt on neil kõigil olnud konkreetne tähendus, siis nüüdseks on see sageli ununenud.
Näiteks Joel Luhametsa võiks tähenduse järgi teha ka värsiks: jõeluhal metsa sees, elab mees, kelle Jumal on Jahwe. Värsi teine pool oleks heebrea keeles Joel. Või kuidas saakski inimene nimega Leelo Tungal olla keegi muu kui luuletaja.
Kui lasta need nimed läbi anagrammiprogrammi, leiab ometi vahvaid teisendusi. Näiteks saab Joel Luhametsast teha väite: olemuselt jah. Mis on piiskopi puhul väga tabav, sest kui ta sind kuulab, ütleb kogu aeg vahele: jah, jah. Leelo Tungla puhul oli kõige toredam anagramm: talong elule.
Nimi Urmas Petti ei tähenda esmapilgul midagi. Anagramme sai mu nime tähtedest aga väga erineva tähendusega. Näiteks: pime Tartust või armetu pits. Nendega ei oska palju peale hakata, masendus tuleb peale, telli või valitsusest uus nimi. Teisalt tuli sealt ka: sm parteitu. Pole küll sama hea kujund kui seltsimees laps, aga leian, et see iseloomustab mind üsna hästi. Olen elu aeg üritanud igasugustesse organisatsioonidesse, eriti erakondadesse kuulumist vältida.
Ning viimase aasta sündmustele mõeldes oli isegi väga tabav anagramm: tapeti surm. Seda arstid ju mu kopsuvähi ravimisega tegid ja praegu ajuvähiga üritavad. Loo moraal oleks aga selles, et kui inimene ei näe oma elus ja tegevuses mingit mõtet, siis ehk peaks ta kõigepealt üritama n-ö tähti ümber tõsta. Katsetama anagrammiga.
Selleks aga tuleb aeg-ajalt tagakambris sängi või ahjule heita, aktiivset tegevusetust harrastada, palvetada, saami tõsiselt võtta. On küll kiire ja isegi jõulu ajal ajab üks tegemine teist taga, aga tuleb leida hetk, et oma Looja abil mõned tähed ümber tõsta, taasleida või leiutada oma elule mõte ja siht, mida mööda edasi minna. Muu hulgas taastada eestlaslik eneseväärikus ja huumorimeel.
Ma soovin, et meil kõigil oleks alanud aastal selleks – mitte aega, sest ega kiire kuhugi kao, vaid – tahet ja otsustavust. Ma usun, et paljud meie ühiskonda, aga ennekõike muidugi konkreetseid inimesi vaevavad mured ja ahistused leiaksid siis ühel või teisel moel lahenduse. Mind on see küll aidanud.

Tekst on kirjutatud ja ette kantud Lõuna-Eesti palvushommikusöögil osalejatele Tartus 14. jaanuaril.

 

 

 

 
Urmas Petti,
Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja