Kiirete aegade ilus lõpp: armastuse püha jõul

Enne jõulu on kiire neil, kelle töö tihedamalt kirikukalendriga seotud. Nii ka Jaak ja Signe Ausil, tegelikult kogu perel.

Tütar Johanna on juba 14aastaselt ema abiline pühapäevakoolis ning ka muudes tegemistes – lasteaias, üritustel, väikese venna Jaagupi (2,5) hoidmisel-kasvatamisel.
Jõulusõnum
Jaak Aus ütleb, et advendiaeg tähendab temale nii tihedat liikumise ja suhtlemise graafikut, et lihtsalt peab ise jõudma kõigis sündmustes osaleda ja mõttega juures olla. Sel kiirel ajal peab jätkuma jõudu veel tööl käia – Jaak Aus on Tallinna Rocca al Mare gümnaasiumis inimeseõpetuse õpetaja.
Jõul lõpeb suure jõululaupäevaõhtuse teenistusega – tegelikult isegi kahega samal päeval – alati tuleb palju inimesi, ka sellist rahvast, kes muidu igapühapäevased kirikuskäijad polegi, vaid peaasjalikult jõuluõhtul peavad vajalikuks kommet järgida. Seda enam suureneb õpetaja vastutus – auditoorium on suur, vaimses mõttes kirev, erinevate ootustega ja erineva võimega sõnumist aru saada.
Jaak: «Minu sisim küsimärk on tegelikult seal: mida ma siis ikkagi täpselt pean ütlema, mis tähendus on jõuludel sel aastal? Kristus on sündinud, rõõm, valgus – tõsi muidugi, kuid need on üldised sõnad, mis ei puuduta tänapäeva inimest, igaüht isiklikult, nagu vaja.
Peab aegsasti häälestuma, paluma end Tema juhtimise alla, et õiged sõnad tuleksid ja leiaksid tee kõigi kuuljate südameisse sel õhtul, jõuludel 2008. Suur on rõõm kordaminekust, kuid alati on enne sees ärevus – võib-olla on see eeldus ühise rõõmupüha kujunemiseks?» 
Pühaderahu
Johanna ütleb, et temale tähendavad jõulud, kui need lõpuks pika ettevalmistusega kätte jõuavad, seda, et lõpuks ometi on kogu pere jälle koos. Emaga käib köögis ettevalmistus jõululauaks ja kui isal on lõpuks ometi aega olla, siis algab püha. Pühaderahu.
Isa on jälle nii, nagu ta tavaliselt on – rahulik, tähelepanelik, valmis kuulama ka jutte, mis pole ainult hädavajalik, kiiret edastamist nõudev info. Johannale meeldib eriliselt ka see teenistus, mis algab kell 23 jõululaupäeva õhtul – siis on kõik kirikulised tõusnud kodusest küünlasäras lauast ja ruttavad sinna, kus kirik hiilgab tuledes, kõigil on kõigi jaoks südamlikke sõnu, häid soove ning kirikulised kokku on nagu üks suur ja õnnelik pere.
Eriti tore on see, et kolm viimast aastat lõpetatakse pühad maakodus Nõval, kus loodus toob lähemale arusaama, kuis pimeduse rüpest tasahaaval uuesti valguse poole liikuma hakatakse.
Armastuse pühad
Ema Signe märgib, et tavaline tallinlane, eesti inimene, ei ole muidu emmates nii väga omas elemendis, kuid siis äkki ollakse lähemal kui muidu ja kallistamine on loomulik, kuulub rahusoovi ja jõulutunde juurde. See on eriline, tegelikult sõnadega võimatu edasi anda, nagu enamik tundeid. Võib-olla on see rohkem võimalik muusikas?
Signe arvates on kristlikus kalendris tähtsaim muidugi ülestõusmispüha, jõulud Jeesuse sünnipäevana kohe tähtsuselt selle järel.
Signe: «Jõulud on minu jaoks eelkõige armastuse pühad. Meile antakse aeg mõista, et Jumala armastus meie vastu aitab meil, inimestel, oma armastust teiste inimeste vastu edasi anda. Me tunneme rõõmu sellest, et meid on nii palju armastatud, ja kui seda tajume, aru saame, siis jaksame ka teisi armastada ilma tasu nõudmata. Armastus on anne, jumalalik voorus, meil pole õigust end sellele sulgeda ega selle anniga halvasti ümber käia.
Armastus on selles mõttes unikaalne and, et teda on antud kaasa absoluutselt kõigile, vaid osa inimesi on end sellele sulgenud. Ma soovin, et jõulud aitaks kõiki inimesi endas seda annet üles leida, suurendada armastust ja halastust, nagu tegi Jeesus, ja selles mõttes on jõulud minu arvates suur armastuse pühitsemise püha.
Sest armastus on ka väga suur proovikivi. See, kuhu ma oma armastuse suunan või mis armastusetundest igaühes meist võib saada, on valiku küsimus. Mitte alati pole need valikud kerged ega magusad.»
Peresündmus
Auside pere käib koos kirikus ja peab eriliselt oluliseks ka oma töös inimestele meenutada, et jõuluteenistusele minnakse ikka koos perega, et see ongi peresündmus. Jällegi – jõulujumalateenistusi üles ehitades ja kavandades on Jaak Aus pidanud silmas, et koos olla sobiks nii vanavanematel, lastelastel kui keskmise põlve leivateenijail.
Kõik on jumala juurde oodatud, see peab olema igati selge, ütleb ka Signe. «Kui lapsed ei tunne, et nad on kirikus vabad, oodatud, omad, siis ei kasva ka seda põlvkonda, kes kirikust midagi teaks ja seal käimist oluliseks peaks.»
Jaak: «Usk ei ole ainult intellektuaalide pärusmaa, kirikus käies peavad inimeste tunded saama puudutatud.» Ta meenutab üht soome gospellaulja Jouko Mäki-Lohiluoma lauldud lugu kirikuõpetaja jutlusest ligimesearmastuse teemal. Mis ei seganud tal räpast joodikut teenistuselt välja viskamast ja siis teistele, nn korralikele inimestele sama juttu jätkamast.
Jõulusõnum lähtubki sellest, et kõigis meis on midagi Jumalast. Kõigis. Kõrgus ja madalus on inimlikud kriteeriumid, mis jõulu ajal peavad jääma tagaplaanile.

Juune Holvandus