Kiituslaul Jumalale ja puukoidele

Umbes 200 aastat tagasi pärast järjekordset põlengut üles ehitatud Kuressaare Laurentiuse kirikus peaks märtsis tänu Jumala ja inimeste abile lõppema põhjalik siseremont, mis võeti ette suuresti puukoide tõttu. Nii võib naljatamisi tänusõnu öelda ka üraskite tegevusele, sest nende kahjutöö osutus ulatusliku remondi põhjuseks.
Igal pühapäeval koguneb Saaremaa peakirikusse, kui saare ainsa linna luteri kirikut nii võib nimetada, üle saja inimese. Vähemalt on jumalateenistustest osavõtu keskmiseks numbriks niisugune arv saadud. See osa, mis üle saja, on tavapärane osalejate hulk üsna mitmes väikeses koguduses.
Läinud jõulude ajal rõõmustas kogudus, et pärast 16 aastat kestnud remonti on kirikusaal valmis ja soe. Meedias jagati teavet, et Kuressaare kirik on Eestimaa vististi kõige soojem pühakoda.

Uhke struktuuriga
Igasuguse hoone säilimise seisukohast on kõige olulisem katus. Kui see ikka vett ei pea ja laudis ning puitlagi mädanenud on, võib kogudus üks hetk olla fakti ees, et kirikust on järel vaid müürid. Selline oht varitses ka Kuressaares peaväljaku läheduses paiknevat tagasihoidliku väliskujundusega kirikut, mis oma praeguse ilme sai ülesehituse käigus 19. sajandi 30ndatel.
Iga pühakoda on omanäoline. Ja nagu viimased aastad on tõestanud, pakuvad need jätkuvalt üllatus- või avastamisrõõmu. Nii oli ka Kuressaare kirikuga, kus uusi leide tuli nii lae puhastamisel kui ka põranda ülesvõtmisel. Jaanuari lõpupäevil kuus aastat tagasi leidsid kirikut remontivad Rändmeistri töömehed kooriruumi laest vana krohvi maha võttes kassettideks liigendatud uhke struktuuriga heas seisus laemaalingud. (Kooriosa liideti kirikule selle taastamise ajal pärast Põhjasõda. Maalingud arvatakse olevat valminud sajandi jagu hiljem.)
Kirikule annavad sära just kooriruumi maalingud, need on iseloomulikud barokkarhitektuurile ja on Eesti kirikukunstis ainulaadsed. Barokki iseloomustab liikuvus ja tundepaisutatus, kujunduses kasutati kullatud pronksi. Maalingute värvigammat ja kullatud joont järgisid ka kirikule sisekujundusprojekti teinud sisearhitektid Svea Volmer ja Aet Maasik. Viimane kiriku remondi lõppu enam ei näinudki.

Eestimaa marmor
Suvel kauni värvikuue saanud seinu vaadates tundub uskumatu, et need Saaremaa dolomiidist kirikumüürid olid sissekukkumise ohus ja vajasid toestamist. Juba varasemalt marmoreeritud orelirõdu tugipostidega meenutab pühakoda Peterburi kirikuid ja seda tunnet süvendab ampiirstiilis tornikiiver. «Saaremaa dolomiit on praegugi Peterburis nõutud kaup,» kinnitab koguduse poolt remonti juhtinud koguduseõpetaja Anti Toplaan.
Kirikuhoone pärliteks on muidugi 1830ndate teisest poolest pärinevad puidust ja dolomiidist kantsel ja altar, mille kiviosa puhastati värvist ning taastati nende algne ilme. Selleks tuli osa detaile kullata. Tehtud töö eest tunnustas muinsuskaitseamet läinud sügisel Kuressaare kirikut aasta kunstimälestise tiitliga. Omal ajal hinnatud kunstniku Carl Sigismund Waltheri (1783–1866) restaureeritud altarimaal avati pidulikult kolm aastat tagasi.
Kuldset värvi kasutati ka võidukaarele uuesti maalitud teksti «Jeesus on seesama täna ja igavesti!» puhul. Ja portselanikulda on kasutanud Urmo Raus aknavitraaže luues. Need valmisid aastal 2002.
«Tublid» üraskid olid oma töö teinud ka 1881. aastal valminud Saueri oreli kallal. Üheksa aastat kestnud remondi käigus sai pill endale uued puitviled ja uue mängupuldi. Vana orel sai uue sisu Hardo Kriisa orelitöökojas. Oreli pühitsemine detsembri alguses 2013 lõpetas Kuressaare linna 450. aastapäeva pidustused ning on ilus kingitus kõigile saarlastele ja linna muusikahuvilistest külalistele.

Külastajatele mugavamaks
«Kõige raskem oli pidevalt kolida,» tunnustab õpetaja Toplaan koguduse kannatlikku meelt. Viimast korda koliti pühakojast kogudusemajja läinud kevadel. Kannatlikkust pidid säilitama ka töömehed, sest näiteks kiriku põrandat tehti kolmel aastal. Tööde käigus eemaldati umbes meetri jagu täitepinnast vanade haudade pealmiste kihtideni.
Pinnase eemaldamisel leiti kiriku varasem dolomiidist põrand koos hauaplaatidega 18. sajandist ja tükke veel varasemast põrandast. Tööde käigus leiti kolm hauakambrit ja kahevõlviline krüpt, mis mõõdistati ja osaliselt välja kaevati. Kaaluti mõtet see täielikult puhastada ja kasutusele võtta kütteruumina, ent loobuti.
Kuna kirikus on kaks käärkambrit, otsustati vana käärkambrit kasutada abiruumina ja osaliselt küttesõlmena. Seal ja teises käärkambris töö käib. Eeskoda tualettide ees muudeti käärkambri remondiga suuremaks, et külastajatel oleks mugavam. Restaureeritud on pingid, mis on saanud ka uue värvikatte. Jaanuaris said paika orelirõdu pingid. Lõpetada on osa elektritöid. Viimased sisetööd peaksid lõppema märtsi alguses.

Uusi üllatusi
Kui jõulude ajal tänati ehitajaid ja kõiki neid paljusid inimesi, kes on oma panuse pühakoja remonti andnud, siis eelolev kevad toob õuetööd. Õpetaja sõnul on vaja sillutada hoov, juhtida sadeveed kanalisatsiooni ja eks neid töid ole veel.
Aga kõige suurem üllatus tuli sealt, kust seda oodata ei osatud. Kümme aastat tagasi remonditi torn, aga nüüd leiti, et selle kattekihtides on elama hakanud samblik. Selgunud on ka, et torni kuppel on avariiline. Projekt torni remondiks on olemas, tööd jätkuvad sel ja järgmisel aastal. Ühtekokku on remondiks kulunud miljon eurot, nüüd on vaja leida veel täiendavat raha.
Siinkohal olgu aga edastatud koguduse õpetaja Anti Toplaane tänusõnad novembris 80. sünnipäeva tähistanud Hilda Tarkmehele, kes oli paarkümmend aastat kiriku perenaine, koristas pühakoda ja lindistas jumalateenistusi ning oli vaat et asendamatu. Vana-aastaõhtul andis Hilda Tarkmees pühakoja võtmed üle. Keegi ei teadnud siis arvata, et Isa kutsub ta juba 3. jaanuaril oma koju. «Sellega sai üks ajastu kiriku taastamisel läbi,» ütleb õpetaja.
Rita Puidet

Kuressaare Laurentiuse kiriku remont
1996 moodustati oreli remondiks sihtasutus. Kahe manuaali, pedaali ja 28 registriga orel pühitseti 7. detsembril 2013.
Kiriku remont algas 16 aastat tagasi.
Remonditud kooriruum pühitseti 30. novembril 2009.
Kirikusaali remont lõppes advendiajal 2014.