Kindral Laidoneri tee

Riikide ja rahvaste saatust võib võrrelda inimsaatustega. Võrrelda võib nende sündigi! Lapse sünniaega on raske määrata sekundi täpsusega. Ka riigi sünd on pikaldane toiming. Olgugi et igal riigil on harilikult üks kindel sünnikuupäev, on see sageli kokkuleppeline. Nii ka Eesti Vabariigi puhul. Pärnakad imestavad siiamaani, miks ei ole Eesti riigi sünnipäev 23. veebruaril. Kuulutati ju meie riik esmalt just sel kuupäeval suure pidulikkusega Pärnu Endla rõdult välja. Tallinnas tehti seda päev hiljem palju hajusamalt.
Eesti Vabariigi sünni juurde kuuluvad sellised kuupäevad, nagu seda on 3. jaanuar ja 2. veebruar aastal 1920. Esimesena nimetatul vaikisid Vabadussõjas relvad ja teisena mainitul kirjutati Tartus küünlavalgel alla rahulepingule. Eesti iseseisvuse manifestis oli küll kuulutatud riiklust, aga Vabadussõjaga muudeti see tegelikkuseks. Saime riigirahvaks, peremeesrahvaks omal maal. 19. sajandil Juhan Liivi luuletatud uskumatu lubadus – aga ükskord on Eesti riik! – oli saanud tõeks.
Ühe inimpõlve jooksul muutus eesti rahvas tõsiseltvõetavaks Euroopa kultuurrahvaks. Eestikeelse raamatu väljanägemine ei erinenud enam saksa- või prantsuskeelsest. Eesti linnaruum muutus võrreldavaks Skandinaavia või Kesk-Euroopa omaga. Meil oli omakeelne ülikool ja haritud eesti keel.
Aga siis juhtus midagi täiesti ootamatut ja äraarvamatut – kahe suure kosmilise keha kokkupõrge! Need kaks olid stalinlik Venemaa ja hitlerlik Saksamaa. Väikestel kehadel nende vahel oli väga vähe valikuvabadust. Eesti poliitiline juhtkond – nii riigipea Konstantin Päts kui ka tema alatine rivaal Jaan Tõnisson – jõudis üksmeelselt arusaamisele: parim valik kõigist halbadest on püüd võita aega. Katsuda vältida inimkaotusi nii kaua, kui see vähegi võimalik on, sõdida siis, kui on mingitki võidulootust. Oodata ära, kuni need kaks kiskjat omavahel kokku lähevad.
Paljud meie hulgast püüavad tagantjärele tarkuses teha toonastele juhtidele etteheiteid: miks ei antud käsku võidelda?! Oleks saanud vähemalt väärikalt langeda! Aga nad ei räägi ju oma surmast, nad räägivad oma isa või vanaisa surmast, taipamata, et sel juhul oleksid nad ise sündimata jäänud.
Kõik, mis järgnes aastale 1944, oli kauakestev alandus ja trauma. Selle mõju meie alateadvusele kestab tuntaval määral siiani. Vaid sellega on võimalik seletada paljude meie kaasmaalaste vastuseisu mälestusmärgi rajamisele Konstantin Pätsile. Olgugi et ta oli Eesti riigi väljakuulutamise juht, esimene peaminister ja sõjaminister Vabadussõja alguse kõige raskematel nädalatel, mil ülemjuhataja kindral Laidoner ja rahvavägi suutsid tuua pöörde saatusliku sõja kulgu.
Näitleja Jaak Prints on 2017. aasta viimases Maalehes juhtinud tähelepanu väga olulisele tõsiasjale: eesti rahva hulgast on kadunud austus. Ei austata enam mitte kedagi ega mitte midagi. Igaüks on ise omaenda jumal. Mitte miski pole enam püha! Ja autor hoiatab – see võib meie rahvale väga kurjalt kätte maksta.
Kas eesti rahval jätkub kõigest hoolimata teravat pilku seda hoiatust tähele panna ja hingejõudu selle üle mõtiskleda? Olla tänulik selle eest, mis meile kingitud? Ja kingitut pole sugugi vähe! Oleme olnud vabad neli aastat kauem kui eelmisel korral ja vabadus kestab. Pealegi saime taas vabaks ilma uue vabadussõjata. Kas meil jätkub jõudu olla tänulikud esivanematele, kes ränkade ohvrite hinnaga võitlesid kätte meie oma Eesti?
Me peame lunastama tänuvõla Eesti riigi rajajate ees. Üks samm selles suunas on astutud. 28. novembril 2017 pühitses emeriitpeapiiskop Andres Põder Tallinna Metsakalmistul kenotaafi üheksale riigivanemale, kellel pole hauda. Sel päeval möödus sajand hetkest, mil Ajutine Maanõukogu Toompeal kuulutas end kõrgeimaks võimuks Eestis. Ühtlasi oli see Vabadussõja alguse 99. aastapäev.
Nimetatud kenotaaf ehk hauatähis ilma hauata Eesti riigimeestele on kui maamärk meie mälumaastikul. See asub otse Pätside rahula kõrval, mis tuletab taas meelde, et riigi pealinna avalikus ruumis puudub mälestusmärk Konstantin Pätsile.
Tallinna linnaruumis on mälestustähis vaid ühele riigipeale – Boriss Jeltsinile.
Ka demokraatlikes riikides on kombeks nimetada tänavaid ja väljakuid ajalooliste suurmeeste järgi. Prantsuse Vabariigi paljudes linnades leidub rue General Charles de Gaulle. Soome Vabariigi pealinna peatänav kannab nime Mannerheimintie. Kas ei võiks siis meie pealinna vahetu naabri Viimsi aleviku peatänav Aiandi tee kanda edaspidi nime Kindral Johan Laidoneri tee? Just see tänav viib kindrali kunagise kodu Viimsi mõisa peavärava juurde.

 

 

 

 
Trivimi Velliste,
Eesti Vabariigi kodanik