Kirik ja kriitika

Kriitilist teoloogilist arutelu kirikus ei ole võimalik asendada viidetega Piiblile või traditsioonile.
Kiusatus selleks võib olla suur, sest taoline tegu näib loovat stabiilsust, kriitika seevastu ebakindlust. Selline kindlus on aga petlik. Miks? Sest nii ei ole võimalik – esiti ja üle kõige – olla truu evangeeliumile ja hinnata selle valguses nii pühakirja kui traditsiooni.
Luterliku kiriku kese on just see, et taoline hindamine on iga kristlase ja terve kiriku pidev ülesanne. Kui sellest loobuda, ollakse truu millelegi muule kui evangeeliumile, Jumala sõnale. See sõna ei ole aga fundamentaalses tähenduses piiblitsitaadid või traditsioon, vaid Jumala tingimatu nõue meie elule ja Jumala – elav ja elu kinkiv – armusündmus Jeesuses Kristuses.
Kas usu õpetuslik väljendus ja eetiline toimimine on kooskõlas Jumala sõnaga, ei ole vastatav viitega ühele või teisele tekstile või otsusele. Sellele vastamine on iga kristlase jätkuv vastutus ja läbikatsumise ülesanne Jumala sõna valguses – ning seda konkreetses ajas ja ruumis, dialoogis mineviku ja olevikuga.
Arvata, et pühakirjas või traditsioonis on antud Jumala vahetu tahe igaks elujuhtumiks, on inkarnatsiooniusu vähesus. Jumal ei ole ilmutustoimimises n-ö jumalike lausetena meie ees, vaid Ta on ajaloos ja meie elus inimlikus rüüs.
Seetõttu ei ole ajaloolis-kultuurilist konteksti arvestav piiblimõistmine ainult intellektuaalse aususe sund, vaid selle tõde asetseb teoloogiliselt kristluse südames. Jumal on tulnud meie juurde inimlikus keeles ja mõistmises. Kogemus ja tunnistus Tema kohalolust leiab väljenduse meie maailmasuhte ja -mõistmise pinnalt.
See tähendab ühtlasi, et evangeelne teoloogia on jätkuv tõlgenduspraktika Jumala sõna valguses. Evangeelne teoloogia, s.t evangeeliumi küljes rippuv usk ja selle kriitiline eneserefleksioon, ei ole piiblikohtade ja -kujutluste valim või traditsiooniliste lausete summa.
Teoloogia on usu ja kiriku olemuslik funktsioon, aidates usul jääda usuks ja kirikul kirikuks. See ei lase kirikul asetada end Jumala asemele, s.t langeda ebajumalateenistusse, vaid hoiab meie pilgud inimeseks saanud Jumalal, ristilöödud Kristusel.
Kriitilist teoloogilist arutelu ei tohi seetõttu karta. See on midagi, mida peaksime – Jumala jumalikkuse ja inimese inimlikkuse pärast! – tervitama ja isegi nõudma.
Kas ei muuda see aga võimatuks kirikliku õpetuse ja väärõpetuse eristamist? On ju ka teoloogilised laused, millest vormub kiriku õpetus, osa nimetatud tõlgenduspraktikast. Ükski kiriklik instants (ka kirikukogu otsus) ei halda jumaliku kindlusega «õiget» arusaama evangeeliumist ja selle elupraktilisest tähendusest, mis lõpetaks jätkuva dialoogi ja mõistapüüdmise vajaduse. See on ülesanne, mis saab lõpu alles taevases «nägemises».
Õpetuse ja väärõpetuse eristamine ja sellega seoses kirikuõiguslike otsuste tegemine ei ole siiski võimatu. Kiriku identiteedi kaitseks võib olla vaja märkida piire, mille ületamisel tuleb kõne alla ka vaimuliku ametist tagandamine. See äärmine abinõu ei saa olla seotud ükskõik millise küsimusega, vaid eeldab, et kirikut kandev alus – vaid usus haaratav evangeelium (sola fide, solus Christus) – on jämedalt kõrvale heidetud.
Nagu eespool avatud, on selle aluse mõistmine aga katkematu ülesanne. Seetõttu saab taoline otsus toetuda vaid kirikus mingil ajahetkel saavutatud konsensusele, olles samas teadlik ka selle võimalikust ekslikkusest.
Mis aga näitab, et taoline teadlikkus on kirikul olemas? See, et kirik ootab ja isegi nõuab jätkuvat kriitilist teoloogilist arutelu. See, et teoloogia on jätkuvalt võimalik!
Kriitiliselt tuleb hinnata, kas konsensusloome ja tagandusotsuse protsessid olid asjakohased. Eelkõige tuleb aga hinnata, kas konsensus ise oli asja- ehk evangeeliumikohane ja puudutas tõesti küsimust, millest sõltub kiriku identiteet.
Vastavate arutelude üle peaksime olema tänulikud. Need ei lase meil unustada, et üle kõige peame olema truud Jumala sõnale, mitte kiriku «ametlikule õpetusele». Soli Deo gloria!

Johann-Christian Põder,
teoloog, EELK õpetaja