Kirik kui džentelmen
/ Autor: Toomas Jürgenstein / Rubriik: Kolumn / Number: 23. november 2005 Nr 48 /
Peale Eesti Vabariigi peaministri Andrus Ansipi toetavat sõnavõttu on meedias puhkenud taas diskussioon religiooniõpetuse ümber. Kellelegi pole enam uudis osade inimeste äärmuslikult negatiivne suhtumine ainesse.
Näiteks süüdistati mitmes kommentaaris ja artiklis kirikut, eriti EELKd, salaplaanis kasutada religiooniõpetust oma koguduste kasvatamiseks. Ehkki neid süüdistusi ei saa tõsiselt võtta, pani see siiski mõtlema kiriku rollile Eesti religiooniõpetuse arengus. Kui ma peaks vastama küsimusele, kuidas on EELK käitunud religiooniõpetuse suhtes, siis esimeseks pähetulevaks sõnaks oleks, et džentelmenina.
TEA «Võõrsõnastiku» kohaselt on džentelmen härrasmees, aumees, laitmatu käitumisega mees. Ehkki kirikut on enam kirjeldatud emana – meenutada võib III sajandi kirikuisa Cyprianuse tuntud ütlust, et kellele kirik ei ole emaks, sellele Jumal ei saa olla isaks, iseloomustab kiriku suhet religiooniõpetusega just vaikne aumehelik toetus.
Iseseisvuse saabudes alustas kirik usuõpetuse organiseerimist, selle aine arenedes ja muutumisel religiooniõpetuseks tõmbus vaikselt tagasi ega ole nõudnud EELK kui suurima Eesti usuorganisatsiooni eelistamist mingil kombel. Selgelt on kirik välja öelnud oma seisukoha religiooniõpetuse kohta: religiooniõpetus ei ole usuõpetus, vaid pluralistlikel alustel õppeaine, milles ei tehta kohustuslikuks ühegi religiooni ega maailmavaate pooldamist.
Selles, et organisatsioonid või mõjukad üksikisikud on oma aine patrioodid ja nendele lähedase aine õpetamist toetavad, pole midagi imelikku. Vaevalt jõudis kumu plaanist kohustuslikke loodusaineid tulevases õppekavas vähendada, kui kohe protesteeris keskkonnaministeerium, ühe füüsika tunni kadumise plaanile gümnaasiumis reageeris kohe Riigikogu esimees Ene Ergma jne. Paradoks on õppekava küsimuse puhul veel asjaolus, et kui kõneldakse õpilaste ülekoormusest, nõustuvad kõik, kui jutt läheb konkreetse ainemahu vähendamisele, protestitakse otsekohe.
On veel üks põhjus, miks ma kiriku džentelmenlikku partnerlust tahan esile tõsta. Religiooniõpetuse positsioon on ebakindel, õpetajad väsivad, saadud palk pole kooskõlas kulutatud ajaga jne. Põguski pilk kiriku ajaloole näitab, et halvemad ajad pole kunagi igavesed – tuleb ainult oodata ning aegade muutmise nimel armastusega oma tööd teha.
Toomas Jürgenstein
