Kirik maailmas ja maailm kirikus
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Kolumn / Number: 26. august 2009 Nr 31 /
Hiljuti täitus minu ammune suur soov minna oma lemmiklaulja kontserdile lauluväljakule, kus maailmakuulus Madonna 70 000 kuulaja ees üles astus. See oli rahvarohkeim üritus pärast laulupidu. Madonna sai möödunud aastal viiekümneseks ja üle poole oma elust on ta püsinud popmuusika edetabelite tipus.
See on kultuurinähtus, millest kirjutatakse teaduslikke töid maailma parimates ülikoolides. Tema populaarsuse võti arvatakse olevat oskuses ajaga kaasas käia. Ühelt poolt suudab ta osavalt oma loomingusse lõimida ajastu suunitlused, neid teistest tunduvalt paremal tasemel esitades. Teiselt poolt aga areneb lakkamatult tema loomingu sisu: Madonna üllatab alati ka uute tunnetuste ja vaateviisidega, mida ta äärmise siirusega jõuliselt esitab. Tema otseütlemised on pidevalt kedagi pahandanud ning tema kontserte on ära keelatud.
Tänavu üllatas Madonna usulis-eetilise temaatikaga, mis läbis kogu tema etendust. Ta tõi lavale praegu tagakiusatud mustlased, kutsus üles hoidma loodust ja mõistis hukka diktaatorid.
Kui lavale ilmusid pildid Ema Teresast, Martin Luther Kingist ning Jeesuse sõnad ligimesearmastusest viitega Matteuse evangeeliumile, meenusid mulle ühe ametivenna paarkümmend aastat tagasi öeldud sõnad. Laulva revolutsiooni ajal, kui kogunemistel lauldi vaimulikke laule ja inimesi tuli kirikusse palju, ütles ta: «Nüüd on kirik maailmas ja maailm kirikus.» Tema sõnad meenusid mulle, kuuldes uudiseid Püha Vaimu kirikus peetud järelpeost.
Mul on kahju, et nii läks. Mu hinge närib kahetsus selle üle, et meedias on järelpeost olnud juttu rohkem kui kontserdist. Kahju on mul ka sellest, et avaldatus ilmneb terav vastandumine kiriku- ja muu rahva vahel. Kas saame eeldada, et kirikust võõrdunud tunnevad usukombeid ja teavad, kuidas pühakojas käituda? Mulle tundub kirikust kaugel olijate süüdistamine kasutu. Me ei võida kellegi südameid, kurjustades inimesega, kes ei tea, millal teenistuse ajal seista või istuda.
Tasub küsida, miks ta on üle pühakoja läve astunud ja kas ta mõistab, millest siin räägitakse. Popkultuur on levinud seetõttu, et inimesed saavad sellest aru ja see liigutab nii nende tundeid kui mõtteid. Seda teadis juba Martin Luther, kes tollast popmuusikat – rahvale armsaid viise – kasutas kirikulaulude loomisel.
Jumala riik tuleb siis, kui kohtuvad uus ja vana, vaimulik ja ilmalik, taevane ja maine, jumalik ja inimlik. Kui sõna saab lihaks ja elab meie seas, pole vahet «meie» ja «teie» vahel, vaid kõik on üks Kristuses, kogu loodu Lunastajas.
Heino Nurk,
Eesti Kiriku kolumnist
