Kirik toob ukrainlasi Põlvasse kokku

Seda, kui olulised on Eestis elavate lääneukrainlaste jaoks nende usk ja juured, näitab ilmekalt asjaolu, et isegi väikeses Põlva linnas on juba 20 aastat peetud kreekakatoliku kiriku jumalateenistusi.

Viimaste aastate katsumused on ukrainlasi märkimisväärselt ühendanud. Siiski on Ukraina ikka veel tuntud oma suurte regionaalsete erinevuste poolest. Näiteks ida- ja lõunaosa oblastites räägib suurem osa kohalikest vene keelt ning usklikud on enamasti õigeusku.
Seevastu Ukraina lääneosas vene kultuurimõjud peaaegu puuduvad, sest enne Teise maailmasõja tagajärjel Nõukogude Liiduga liitmist polnud see piirkond kunagi Moskva võimu alla kuulunud. Austria-Ungari keisririigi suhteliselt soodsates tingimustes kujunes just see kant XIX sajandi lõpus kaasaegse ukraina rahvusluse kantsiks. Ja juhtivat rolli etendas seejuures Ukraina Kreeka-Katoliku Kirik.
Tolle XVI sajandi lõpus alguse saanud kiriku omapära seisneb selles, et liturgia pärineb õigeusu traditsioonist, ent allutakse Rooma paavstile. Nõukogude võimude katsetele teda vene õigeusu kirikuga liita reageeris kreekakatoliku kirik visa vastupanuga. Viimastel aastakümnetel on ta olnud Ukraina rahvuslike ja läänesuunaliste püüdluste tugevaks toetajaks.
Nõukogude ajal asus suuremal arvul lääneukrainlasi ka Eestisse ning seoses sellega asutati Tallinnas 1991. aastal Ukraina Kreeka-Katoliku Kiriku Kolmekäelise Jumalaema kogudus. Ent janu omakeelse jumalasõna ja rahvuskaaslastega kokkusaamise järele oli mujalgi Eestis. Seetõttu on kreekakatoliku jumalateenistusi peetud ka näiteks Jõhvis ja Põlvas.

Jumalateenistus koondab kogukonda
Põlvas oli eestvõtjaks Bogdan Tšerepaha. Ta meenutab, et käis esialgu Tallinnas ukrainakeelsetel jumalateenistustel. Siis aga soovisid kaks kohalikku noorpaari end kreekakatoliku kirikus laulatada lasta. Seoses sellega kutsuti preester esmakordselt Põlvasse. Mõnda aega peeti jumalateenistusi kodudes, kuni preester küsis, kas neid ei saaks korraldada mõnes kohalikus kirikus. Nii võeti ühendust tollase EELK Põlva koguduse õpetaja Üllar Kasega, kes avas ukrainlastele lahkelt oma kiriku uksed.
Nüüdseks ongi Põlvas juba 20 aastat 5–6 korda aastas läbi viidud ukrainakeelseid kreekakatoliku jumalateenistusi. Praegune luteri pastor Toomas Nigola kinnitab, et koostöö sujub suurepäraselt. Põlva ukrainlased on tema sõnul meeldivad ja helged inimesed ning nende lapsi on osalenud ka luterliku pühapäevakooli töös.
Kreekakatoliku preester käis Põlvas esialgu Vilniusest, alates 2003. aastast aga on tulnud Tallinnast. Esimestel aastatel olnud kirik rahvast päris täis. Praegu on ukrainlasi aga Põlva kandis vähemaks jäänud ning nende kirikuelu koondunud rohkem Tartusse, kus peetakse teenistusi roomakatoliku kirikus. Seal käib ka Tartus õppivaid ukraina üliõpilasi. Ent sel pühapäeval, mil Põlvas ukrainlastega kokku saamas käisin, oli sealgi jumalateenistusest osa võtmas 19 kirikulist.
Seda on ju enam kui paljudes meie luterlikes maakogudustes tavalistel pühapäevadel. Tšerepaha selgitab, et ukrainlased tulevad Põlvasse kaugemaltki: Räpinast, Võrust, Savernast. Lisaks võimalusele pihil käia ja jumalateenistusest osa võtta tähendab see kauaoodatud kokkusaamist rahvuskaaslastega.
See pole sugugi juhuslik, et just jumalateenistusest on saanud siinsete lääneukrainlaste koondumiskoht. Üks kirikulisi Petro Babijak selgitab, et nende sünnimaal on usk jätkuvalt au sees. Lääne-Ukraina suurtes külades elab mitu põlvkonda üheskoos ning kogu elu keerleb ümber kiriku.
Ka kool on kirikuga seotud. Alles viimasel ajal on pühapäevastel jumalateenistustel osalejate arv vähenenud ning kurdetakse, et üha enam rahvast ei pea hingamispäeva. Seevastu suurtel kirikupühadel on pühakojad ikka täis ning koolilapsed käivad tänini tervete klasside kaupa konfirmatsioonist osa saamas.
See kehtib mitte ainult traditsioonilisema elukorraldusega külade, vaid ka suuremate linnade kohta. Eesti ukrainlased aga elavat siiski rohkem Eesti moodi, see tähendab, et ka usk pole nende jaoks nii tähtis kui varem.

Kirik hoiab juuri
Põlva teenistusest osavõtjate seas oli ka üsna palju lapsi ja noori. Bogdani tütar Maria Tšerepaha, kes õpib Viljandi kultuuriakadeemias huvijuhiks ja loovtegevuse õpetajaks, kinnitab, et ka tema jaoks on jumalateenistustel käimine oluline. Seejuures polegi nii tähtis, kas tegemist on kreekakatoliku, roomakatoliku või luteri kirikuga.
Ta rõhutab ka, et on uhke oma juurte ja kultuuri üle. Siiski möönab Maria, et see tuleneb suuresti kodusest taustast, sest tema mõlemad vanemad on ukrainlased. Segaperekondades sündinute jaoks ukraina keel ja identiteet nii olulised pole. Ukrainlaste noore põlvkonna jaoks on peale tavaelus kokkusaamiste väga oluline aga ka internet, mille kaudu saab ühenduses olla rahvuskaaslastega üle kogu maailma.
Kõik ukrainlased, kellega Põlvas kokku puutusin, rääkisid ladusalt eesti keelt. Kuigi pole kahtlust, et nad on Eesti ühiskonda hästi lõimunud, peetakse jätkuvalt ka oma juuri tähtsaks. Soojalt ja kaasahaaravalt jutustavad nad oma sünnikohtadest ning jälgivad kaasaelamisega praegu Ukrainas toimuvat.
See viib mõtted praegu Eestist väljarändavate inimeste peale. Meie ajaloolise ja kultuurilise tausta tõttu pole küll kuidagi tõenäoline, et rahvuskaaslaste kogukond võiks välisriikides koonduda kiriku ümber. Seda keerulisemaks kujuneb ilmselt ka keele ja rahvusidentiteedi alalhoidmine väljaspool Eestit.
Sest kuigi seotus rahvuslusega võib kirikut teatud juhtudel ka üsna ebameeldivalt poliitikasse kiskuda, ühendavad sama usk ja sellega seotud traditsioonid inimesi pea alati märksa enam kui ilmalikul kultuuril põhinevad sidemed.
Rain Soosaar

Ukraina kreeka-katoliku kirik Eestis
Alates 1991. a tegutseb Tallinnas UKK Kolmekäelise Jumalaema kogudus
Asukoht: Laboratooriumi tn 22
Seal tegutseb ka Ukraina kultuurikeskus
Koguduse preester on Oleg Popiuk, liikmeid u 300
Teenistusi on peetud ka Tartus, Põlvas, Narvas, Rakveres ja Kohtla-Järvel.
Allikas: Vikipeedia, Eesti Kirik