Kiriku alus on Jeesus Kristus

31. oktoobril või eelmisel pühapäeval tähistati meie kogudustes nagu ka teistes luterlikes kirikutes reformatsiooni aastapäeva ehk usupuhastuspüha. Selle päeva vaimulikuks juhtmõtteks kirikukalendris on apostel Pauluse sõnad: „teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus“ (1Kr 3:11). Kuigi reformatsiooni käigus tekkis terve hulk uusi kirikuid, sh luterlikke kirikuid, on paradoksaalsel kombel nende Pauluse sõnade kontekstiks just hoiatamine kildkondlikkuse, lõhestumise ja erinevate vaimulike liidrite ümber koondumise eest Korintose koguduses.

Paulus rõhutab, et tema ja Apollos on üksnes teenrid, kelle kaudu korintlased on saanud usklikuks – tema istutas, Apollos kastis, kuid Jumal laskis kasvada. Teise pildiga: koguduse rajajana on Paulus rajanud aluse, tema järeltulijad ja töö jätkajad aga ehitavad sellele. Selleks aluseks on Jeesus Kristus.

Kuigi luterluses puudub sakramentaalne ja seisuslik käsitlus vaimulikuametist ning selles on alati rõhutatud kõigi usklike ühist preesterlust, on kirikuõpetaja isik ja roll sõnumi vahendajana luterluses vaata et veelgi suurem kui vanades kirikutes, kus pigem kannab amet inimest kui inimene ametit. Loomulikult on tegemist üldistusega, kuid pikaajaline kogemus kirikujuhtimises ja praegune roll tulevaste vaimulike koolitajana pastoraalseminaris lubavad mul väita, et meie kogudused on üsna vaimulikukesksed. Eriti Eestis, kus igal kogudusel on (heal juhul) üks vaimulik – Soomes, kus neid võib-olla kümmekond, ei pääse isiksuslikud, spirituaalsed ja teoloogilised erinevused sel määral mõjule.

Iseenesest on vaimulikukesksusel nii häid kui halbu külgi. Möödunud nädala kirikulehes tõdeb Toomas Jürgenstein, et EELK rikkuseks võiksid olla kogudused, kus rõhutatakse natuke erinevaid asju ning tõstetakse kilbile pisut erinevaid tegevusi. Olen temaga nõus sinnamaani, kus rõhk on sõnadel „natuke“ ja „pisut“. Tõepoolest, oleks kujuteldamatult igav ja Jumala loova Vaimuga vastuolus, kui kõik kogudused oleksid nagu McDonaldsi kiirtoidurestoranid – igas linnas ja maailma nurgas ühe menüü ja teeninduskultuuriga – või kui vaimulikke koolitataks ühe šablooni järgi nagu tinasõdureid. Natuke erinevate asjade kilbile tõstmine ei sega, vaid rikastab, kui palju rohkem on koguduste ja vaimulike vahel seda, mis liidab ja ühendab.

Paraku lähevad asjad lootusetult sassi siis, kui alus või vundament vahetatakse ära siseviimistlusega. See juhtub siis, kui inimene seob oma kirikusse kuulumise, seal püsimise või sealt lahkumise parasjagu teeniva vaimulikuga. Kui aga juba suurem hulk kogudusest hakkab tundma ja väitma, et meie siin oleme Pauluse või Apollose kogudus, tema meeskond või jüngrid, ei lase lõhed ja probleemid end tavaliselt kaua oodata. Iga vaimulik peab kord oma kogudusest lahkuma, kas siis pensionile jäädes, teise kogudusse siirdudes, mõni paraku ka kurvematel põhjustel. Kui siis sellega kaasneb aastatepikkune lein, suutmatus kohaneda, jätkata oma usuelu elamist või kogudusetööd uue õpetaja juhtimise all, või kogunisti intriigid, tülid ja erinevate parteide tekkimine, on kaotajaks enamasti kõik.

Minu õpingute ajal pastoraalseminaris 25 aastat tagasi õpetas Rootsi pastor ja teoloog dr Christian Braw, et evangeelse vaimuliku töö katalüsaatoriks on see, kuidas kogudus võtab vastu järgmise õpetaja. Kui uue tulija esimesel jumalateenistusel on kirik täis, siis näitab see, et eelkäija on oma tööd hästi teinud (see, mitu inimest tuli tema viimasel jumalateenistusel lilledega tänama, ei ole pooltki nii kõnekas).

Minu jaoks mõjub selle meenutamine, et vaimulikuna ei saa ega pea me siduma inimesi omaenda karisma, oskuste või isiku külge, vaid peame osutama teed Kristuse poole, tõelise evangeeliumina. See vabastab iseenda liiga tõsiselt võtmisest: kui Jumal tahab kedagi kutsuda, valgustada, pühitseda ja õndsaks teha, siis teeb ta seda minu poolikusele ja küündimatusele vaatamata. Kui ma mõnel hetkel olen tohtinud kellelegi ta vaimulikul teel abiks olla, siis on see pigem Jumala arm ja ettehoole kui minust endast lähtuv.

Vaimuliku isikust mõõtmatult olulisem on see, kas igaüks meist eraldi ja kirik tervikuna püsib sellel alusel, milleks on Jeesus Kristus, tema Sõna ja sakramendid.

Marko Tiitus

assessor