Kiriku töö on rahutöö

August on lõikuskuu – mida külvad, seda lõikad.
Eesti taasiseseisvumispäeval, eeloleval pühapäeval mõtlen viimase 105 aasta sündmustele. Vaatan tagasi Eesti kiriku rahutööle. Oma esimeses pöördumises koguduste poole 4. detsembril 1919 kutsus piiskop Jakob Kukk üles ehitama oma kirikut ja parandama seda, mis laastav sõda oli purustanud. Kirik nägi oma ülesannet rahutöös, mille alus on Piiblis. Kiriku rahutöö sõnum oli tänu Vabadussõja lõppemise ja rahulepingu eest. Kogudustele saadeti 1921. a Rahvusvahelise Täidesaatva Komitee deklaratsioon palvega seda kirikutes ette lugeda ja paluda inimeste kaasabi finants-
ilmas, poliitikas, tööliste ja ajakirjanike hulgas. Komitee avaldab veendumust, et ainus lootus Euroopa päästmiseks on Kristuse vaimu ja õpetuse teostamine. „Komitee palub sellepärast tungivalt kõigi maade kristlasi: seda vaimu võimsalt vastu seada kõigile mõjudele, mis sihivad rahvusliku egoismi ja meelte kibedaks tegemise peale, järeljätmata töötada heatahtelise ja valju asjalikkuse sihis, et võimalikuks teha rahvusvaheliste tülide lahendamist leplikkuse vaimus vahekohtu meetodit tarvitades ja valmis olles iga rahva poolt ohvreid tooma üleüldsuse heaks ja viimseks, järeljätmata paluda Jumalat, kõikide inimeste Isa, et ta juhataks rahvad tõsise ja õiglase rahu sisse.“
Kirikutel olid uued ajad ja lootus rahule. Heade aegadega harjutakse kiiresti, aga kurjus ei kao kuhugi. Uus sõda pani kirikud taas tegelema rahu teemaga. Piiskop Johan Kõpp kirjutas oma esimeses karjasekirjas palvepäevaks 1940: „Meie oleme seal, kus rahvad seisavad rahvaste vastu, kuningriigid tõusevad kuningriikide vastu, aga ka vend venna vastu, sõber sõbra vastu, naaber naabri vastu – vihas ja vaenus. Meie oleme seal, kus jälle elavaks saab igivana palve: katku ja kalli aja eest, sõja ja verevalamise eest – hoia meid armas Issand Jumal!“ Sõda oli kõik muutnud. Paljud olid kodumaalt põgenenud, lahingutes hukkunud. Aga palved aitasid siiski lõpetada sõda. Eesti kaotas iseseisvuse, tuhanded inimesed olid veel Siberis vangis. Peapiiskop Jaan Kiivit kirjutas läkituses 1950. a: „Kirik arendab võitlust rahu eest.[—] Meie panuseks on ustav töö ja palve Jumala tahte täitmiseks.“
Taas oli rahuaeg. Peapiiskop Edgar Hark kirjutas 1982 sõja aega meenutades: „Eriti rängaks kujunes kiriku olukord. Sõjapurustuste tagajärjel sai kannatada või hävis täielikult umbes veerand kirikuhoonetest. Veelgi raskem oli see, et pärast sõja lõppu enam kui kolmandik kogudustest jäi ilma õpetajata. Peale õpetajate puuduse oli väga raskeks probleemiks ka kiriku majanduslik olukord. Raske oli leida raha jumalakodade taastamiseks. [—] Rahvas tervikuna oli vaesunud.“ Jumal andis meie maale ja kirikule rahus kasvada. Küllap võtsime seda iseendastmõistetava asjana. Aga uued pinged tekkisid.
Kirikute Maailmanõukogu peasekretariaadi avalikus kirjas president Reaganile ja peasekretär Gorbatšovile kirjutati: „Lubage Teile kinnitada, et miljonid inimesed saadavad ja toetavad iga Teie sammu, mis Te teete rahu suunas. Lubage meil väljendada lootust, et Teie kohtumine juhatab sisse uue faasi, paremad suhted Teie maade vahel ja koostöövaimu, nii et Te aitate ühiselt kaasa õigluse ja rahu võidule maailmas. Meie palume Jumalat, et ta juhataks Teid Teie läbirääkimistel.“ Kirikud said palveosaduse. Sain ise selles palveosaduses kogeda, kuidas Jumal andis uue rahuaja, tuumasõda ei puhkenud. Palvel on suur jõud. Tulid uued ajad ja Eesti sai taas vabaks. Rahvusvahelisel rahuaastal 1986 koostasin EELK konsistooriumi väljaande „Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ja rahuliikumine“.
Nüüd on Euroopas taas sõda ning kirikute ülesanne on palvetada rahu pärast ja kutsuda Jumala ette sõdivate maade juhid ja kirikud. Palvepäeva karjasekirjas 2022 kirjutas peapiiskop Urmas Viilma: „Selle aasta tuhkapäeval on kogu Lääne kristliku maailma palvesõnumid ja paast pühendatud rahu saavutamisele Ukrainas. Ka mina asetan tuhkapäeval Eestimaa kõrval meie tähelepanu keskmesse Ukraina rahva ja iseseisvuse ning kutsun kõiki kristlasi sõja lõppemise ja rahu taastamise pärast sel päeval ja kogu paastuajal jätkuvalt kõigest südamest palvetama.“
Rahutöö on täna meie ülesanne. Sõda ei või lõputult kesta. Kutsun meie kirikut ja Eesti Kirikute Nõukogu väsimatule rahutööle. Soovin, et Vene ja Ukraina kirikute juhid oleks valmis rahu eest ühiselt palvetama. „Niisiis, mu armsad vennad, olge kindlad, kõigutamatud ning ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole tühine“ (1Kr 15:58).

Tiit Salumäe

piiskop