Kirikud on lähisuhtevägivalla vastases võitluses kasutamata ressurss

Millal jõuab nulltolerants vägivalla suhtes Eesti kirikutesse? 2020. aasta kevadel kaitsesin Tartu ülikooli usuteaduskonnas enda lõputöö „Lähisuhtevägivald ja religioon: uurimise hetkeseis ja Eesti koguduste olukorra algne kaardistus viie pilootintervjuuga“, millest selgus, et Eestis on lähisuhtevägivalla vastases võitluses kirikud tohutult suur kasutamata ressurss. Kahjuks näib olukord neli aastat hiljem samasugune.

Eelmise aasta lõpus oli mul väga hea meel Õhtulehest lugeda, kuidas sama teemat käsitles väga põhjalikult Laura Mallene. Tema tegi lisaks põhjalikule uuringule ka intervjuusid ohvritega ning jõudis minuga sarnastele järeldustele:

1. Religioon ei põhjusta vägivalda, vaid muudab seda, kuidas vägivallatsejad õigustavad oma tegusid ja milliseid põhjendusi toovad ohvrid nende tegudele ja sellele, miks neil on raske suhtest lahkuda.
2. Eestis on väga erinevad kogudused, kuid kahjuks paljud kogudused (ja koguduste juhid) ei mõista ka ise vägivalla dünaamikat ega tea, kuidas ohvreid tuleks päriselt aidata. Halvimal juhul peetakse tõeks vägivalda õigustavaid ja soodustavaid seisukohti.
3. Kirikud on Eestis lähisuhtevägivalla vastases võitluses meeletult suur kasutamata ressurss.

Lähisuhtevägivalla ja religiooni vahelise seose puhul on paar olulist aspekti, mida peaks ka iga kristlane, koguduse liige ja õpetaja mõistma:

1. Kristlaste seas ei ole lähisuhtevägivald vähem või rohkem levinud kui ülejäänud populatsioonis. Mujal maailmas tehtud uuringud (vaata näiteks, mida on uurinud Nancy Nason-Clark) on seda kinnitanud ja üsna tõenäoliselt on olukord nii ka Eestis. See tähendab, et kui koguduse ees seisab inimene, kes väidab, et kristlaste seas vägivaldseid peresuhteid ei ole või neid on mitteusklikest tunduvalt vähem, võib teha omad järeldused, kas sealt kogusest on sellise probleemiga võimalik ka abi saada.
2. Põhja-Ameerikas tehtud uuringutest (Clark et al., 2018) on välja tulnud, et usklike ohvrite abistamisel on väga oluline märgata nende usku ning kasutada seda mitte hävitava jõu, vaid tugevuse allikana. Teisisõnu, valed narratiivid (nt naine peab mehele alluma, sest Jumal on nii seadnud) ümber keerama (Jumal annab mulle jõu, et sellest suhtest lahkuda).

See, mida praegu tehakse, et ole kaugeltki piisav, et kannatajaid päriselt aidata. Aeg-ajalt peetavad konverentsid on küll olulised algatused, kuid veelgi enam tuleks tähelepanu pöörata hoopis koguduste juhtide ja õpetajate koolitamisele ning koostöö arendamisele tugikeskuste, terapeutide ja politseiga. Hea koostöö nende erinevate osapoolte vahel on kõige parem võrgustik, mille me ohvrile pakkuda saame. Nt kui ohver pöördub küll oma looga koguduse õpetaja poole, kuid ei soovi häbitunde tõttu politseid teavitada, siis saab õpetaja anda talle märku, et politseisse pöördumine ei ole häbiasi ning sellega Jumala ees antud tõotusi ei murta. Politsei saab ohvri suunata juba Ohvriabi teenuse juurde.

Seega on oluline, et meie koguduste juhid ja õpetajad juurdleks järgnevate küsimuste üle: kuidas käitun mina, kui tekib kahtlus või keegi tuleb mulle rääkima enda vägivaldsest suhtest? Kas ma mõistan erinevaid väljakutseid, mis teevad koguduse liikmete aitamise väga raskeks? Need teemad võivad olla nt probleemi alahindamine, ohvrite privaatsus, (enda) eelarvamused, kuidas ennast abistajana säästa emotsionaalsest läbipõlemisest. Samuti on oluline endalt küsida, kas ma tean, kuhu ohver tuleks edasi suunata, kui hindan enda võimeid ebapädevaiks.

Lähisuhtevägivalla vastu tuleb võidelda samm sammu haaval. Kõige tähtsam on praegu:

1. tõsta teadlikkust, kuidas vägivald vallandub;
2. veenduda selles, et ohvrid saavad abi, mida nad vajavad ning mis aitab neil vägivaldsetest suhetest lahkuda (seejuures toetada neid lahutuse juures);
3. laste väärkohtlemisest teavitada koheselt politseid (see kohustus on kõigil, vt lastekaitseseaduse § 27).

Kui oleme jõudnud nende kolme punktiga sinnamaale, et kogudustes on need praktikad iseenesestmõistetavad ja laialt levinud, siis saame hakata rääkima vägivallatsejate rehabilitatsioonist. Ka selle juures on oluline märgata vägivallatseja uskumusi ja religioosset identiteeti.

Lähisuhtevägivald (vaimne ja füüsiline) ei ole peresisene probleem, vaid kogu ühiskonda puudutav valupunkt ja me ei tohiks alahinnata kirikute rolli selle leevendamisel.

Pille-Riin Makilla

TÜ usuteaduskonna vilistlane

Viidatud raamat: Nason-Clark, Nancy, Barbara Fisher-Townsend, Catherine Holtmann ja Stephen McMullin. 2018. Religion and Intimate Partner Violence: Understanding the Challenges and Proposing Solutions. Oxford University Press.