Kirikukelladest ajalikult ja ajatult

EELK ja muinsuskaitseamet korraldasid 5. detsembril sümpoosioni „Kas moodne ühiskond vajab kirikukellade häält?“, silmas pidades Euroopa kultuuripärandi aastat ning septembris toimunud rahupäevade üleeuroopalist kellade helistamist.

Sellele küsimusele vastajate hulgas olid vaimulike, muinsuskaitsjate, ajaloolaste, restauraatorite, kirjandusinimeste ja riigimeeste esindajad. Kuulda sai huvitavaid ettekandeid ja mõttearendusi alates kirikukelladest kirjanduses kuni kellade tervise hoidmise ja parandamiseni. Sümpoosioni avas peapiiskop Urmas Viilma.
Eesti rahvatraditsioonis on kellade helistamisel oluline tähendus, millest on kirjutanud ka Gustav Suits oma luuletuses „Kerkokell“: „Oh kuule: kerkokellä lüvväs, see lööja om su oma lell! Heng niikui taiva poole püvväs, nii rasselt kaibap, ikep kell.“ Kirjandusteadlane Rein Veidemann arutles kirikukella kui hingekella teemadel, tuletades meelde nii Suitsu luuletust kui ka Oskar Lutsu „Kevadest“ (eriti filmist) meelde jäänud stseene Paunvere kiriku kellatornis. Muidugi ei saanud ta mööda minna ka Ernest Hemingway romaanist „Kellele lüüakse hingekella“.
Muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie tutvustas mälestiste kasutamise ja muinsuskaitse põhimõtteid, kunstimälestiste peainspektor Linda Lainvoo rääkis sellest, mida kaitstakse, assessor Marko Tiitus aga kirikukellade kasutamisest. Sõna võtsid ka regionaalminister Janek Mäggi ning EELK kantsler Andrus Mõttus.

Kirikukellade seisukord
Eestis on kultuurimälestiste registris 519 kirikukella, kuid neid on kindlasti rohkem, hinnanguliselt 600 ringis. „Kõige vanemad on reformatsioonieelsed kellad, neid on meil 6–7, kuid töötab ainult üks, mis asub Risti kirikus,“ selgitab kunstiajaloolane Juhan Kilumets. „16. sajandi II poolest, neid on meil üheksa kella. Kõige rohkem pärineb kelli 19. sajandist. 20. sajandil tehti uusi kelli kuni 1940. aastani ja edasi alates üheksakümnendatest.“
Kirikukellade seisukorrast rääkides ütleb Kilumets, et laias laastus on need viletsas olukorras. „Nad on nii kõrgel ja kaugel, et tähelepanu jagub nendele ikka väga vähe. Sageli tornides ei käida ja kui ka minnakse üles, siis puuduvad lihtsalt teadmised, mida täpsemalt kella juures tähele panna.“
Kilumets rõhutab, et kellast rääkides tuleb asja laiemalt vaadata: puidust vahelagi, mille peal kellad seisavad, kellakiik, millele kellad riputatud on, laagrid, mille peal nad liiguvad, kellatila, luugid. See on terve kompleks, mida peab regulaarselt üle vaatama ja hooldama. Ta paneb kõigile südamele vähimagi kahtluse korral asjatundja poole pöörduda.
Kellatehnik Toomas Mäeväli lisab, et üht ja universaalset nõuannet, kuidas kelli hooldada, ei ole, sest kõik tornid on erinevad ja iga nõuandmine on unikaalne. „Kellatornis peaks käima sama tihti kui oma maja pööningul, et olukord kontrolli all oleks. Kui ikka kuuled, et luugid pauguvad, peab minema vaatama, milles asi on.“
Mäeväli selgitab, missugused on tänapäeva ühed sobivaimad torniluugid ehk kõlaaknad. „Need on nagu ribiaknad, aga on seestpoolt ainult väikeste sõrmejämeduste vahedega, kust kellahelin välja pääseb ja linnud ning isegi lumi sisse ei pääse. Aga samas nahkhiired pääsevad ja nemad on kasulikud, sest nemad söövad sitikaid. Ja nii ongi, et kellad, torn ja loodus on üks tervik, mis omavahel seotud.“
Mäeväli ütleb sümpoosioni pealkirjale viidates, et inimene vajab kella häält. Selles mõttes me muutunud pole, nagu keskajalgi vajame ka tänapäeval kellahelinat. „See ei ole muutunud, seda ma näen kohtadel käies igal pool. Probleem on aga selles, et leida, kust läheb piir vana juurde pidama jäämise ja uute arengute vahel.“
Tiiu Pikkur

Pildigalerii: