Kirikuloos on huvitavaid peatükke

Eesti Kirikuloo Seltsi kevadisel ettekandekoosolekul võeti teemaks Ukraina õigeusu kiriku lugu ja kristliku kirjanduse levitamine Eestis Nõukogude okupatsiooni perioodil.

Traditsioonilise kevadise ettekandekoosoleku, kuhu olid teretulnud kõik huvilised, avas seltsi esimees, teoloog ja baptistivaimulik Toivo Pilli.
Avaettekandeks sai sõna õigeusu kiriku ülempreester Mattias Palli, kes andis ülevaate Ukraina õigeusu kiriku ajaloost ja tänapäeva olukorrast.

Ukraina kiriku lugu
Tänavu suuresti kogu maailmas tähelepanu äratanud Ukraina kiriku iseseisvumise teema on tõstatanud avalikkuses õigustatud küsimuse, millised on Ukraina õigeusu kiriku ajaloolised ja teoloogilised argumendid Moskva alluvusest iseseisvaks saamisel. 3. veebruaril seati Kiievis ametisse Ukraina õigeusu kiriku pea metropoliit Epifanius.
Kõigile, kes Ukrainas toimuvat on jälginud, on selge, et sealse iseseisva õigeusu kiriku väljakuulutamine ei ole pelgalt muudatus kohalikus usuelus, vaid tegemist on ka poliitilise küsimusega. See avaldub eelkõige suhetes Venemaa ja Vene õigeusu kirikuga, aga sel on ka hoopis avaram geopoliitiline mõju. Miks Vene õigeusu kirik ja Vene riik nii jõuliselt on olnud Ukraina õigeusu kiriku loomise vastu, huvitab paljusid.
Ülempreester Palli tuletas meelde, et kõik autokefaalsed ja autonoomsed kirikud on tekkinud riigivõimu vahendusel. Kõik õigeusu kirikud on sündinud ilmaliku võimu palvel ning üldjuhul järgivad kiriklikud piirid poliitilisi piire. „Aga kiriklikku iseseisvust ei antud Ukrainale pelgalt poliitilistel põhjustel. Sellega sooviti lõpetada kirikulõhe, et saaks teha uus algus,“ toonitas ettekandja. Tema sõnul on tänapäeva Vene riigil ja kirikul tihedad suhted, mistõttu on ka Ukraina õigeusu kiriku iseseisvumine mitte üksnes kiriku küsimus, vaid sellel on selgelt poliitilised aspektid.

Ateismi võidukäik
Tartu ülikooli usuteaduskonna doktorant Immanuel Volkonski rääkis kristlikust kirjandusest nõukogude perioodil. Ametlikult toetus NSVLi ideoloogia religiooni osas „suure juhi ja õpetaja“ V. I. Lenini seisukohale: „Religioon tuleb kuulutada eraasjaks. Riigil ei tohi olla tegemist religiooniga, usuühingud ei tohi olla seotud riigivõimuga. Igaühel peab olema täielik vabadus tunnustada mistahes usku või mitte tunnustada ühtegi usku, s.o olla ateist, kelleks tavaliselt ongi iga sotsialist.“
Tegelik elu sisaldas näiteid, mis ei kinnitanud kodanikele usuvabaduse õiguste tagamist ning riiklikult salliti vaid ateistlike vaadete levikut. Riigi sekkumisest usuühingute tegevusse kõneleb näiteks fakt, et 1949. a keelati leeriõpe alla 18aastastele.
1929. a tehti konstitutsiooni täiendus, mis karmistas ka ametlikult usuelu, ning 1940. a kehtestati Eesti NSVs religiooni- ja trükiseadus, mis andis selged suunised trüki­tsensuuriks ja keelas nn usupropaganda.
Sisuliselt muutus igasugune usualase lektüüri tootmine ja levitamine riigivastaseks. Ometi eirati ja üsna märkimisväärselt selles osas okupatsioonivõimude nõudeid.
Volkonski nimetas, mil viisil see õnnestus: sõjaeelsete trükiste paljundamine, ise kirjutamine (näiteks Elmar Salumaa käsitsi kirjutatud ja kirjutusmasinal paljundatud kogumikud), olemasolevate kirjutiste käsitsi ümber kirjutamine, fotokoopiad, põrandaalused trükikojad, jutluste konspekteerimine ja levitamine tutvusringis. Oluliseks abiks olid vabast maailmast salaja toodud piibid ja usukirjandus.
Liina Raudvassar