Kirjust suvest südikasse sügisesse

Peatumist, meenutamist ja järelemõtlemist pakkuvaid sündmusi on sellel suvel olnud rohkem kui mitmel varasemal aastal kokku. Oleks nagu olnud mingi sõlmede sõlmimise ja tegude koondumise aeg, mis inimesi küll sidus, kuid samas uusi lahtisi otsi tekitas.
Võidupüha tähistamine ja Vabadussõja mälestussamba avamine täitsid südamed tänutunde ja lootusega. Tõeliselt väärtusliku eesmärgi nimel langenute ees olnud võlg sai vähemalt sümboolselt tasutud. Üle tuleb elada tehnilise teostuse puudustega seotud mured. Samal vaimsel joonel jätkunud valged ööd aitasid kaasa «Ühes hingamise» kujunemisele ja rahvuskaaslaste üksteist toetavate sidemete tekkimisele üle maa ja vee. Jaanipäevajärgsel ajal tundus väikese riigi ja rahva vabadus elegantsena ja isegi kindlana nagu täispuidust Ruhnu Karu rahumeelne sõit. Kui kaunis oli see!
Laulu- ja tantsupeorahvana oli meil taas õnne, et leidsime just nende pidude kujundamiseks ning just praegu vajalikud ja sobivad laused, motod, saatetekstid, tulemisfilosoofia ja laulud. Tegime Euroopa parima peo. Nojah, käis ju pärast ka meil siin Tallinnas keegi Madonna-nimeline, kuid loodetavasti pole raske aru saada, et sisukam ja rahva südamekultuuri jaoks olulisem on hoopis Kihnu Virve. Tore, et peale Pärnu lahe on teda kuulnud ka Veneetsia veed.
Ega imestamine siin lõpe. Michael Jacksoni surmaga seotu andis taas tähtsusetusele suure meediakõla. Ekraanid näitasid lapsikute ameerika fännide pisaraid ja panid mind mõtlema tühisuse mõju üle massidele. Asetan siia kõrvale siis tõdemuse sellest, kui palju on meil, eestlastel, endal olemas seesmise tuumakusega muusikat, hoopis kaalukamat, ehtsamat ning siiramat saarevaht Jaan Tätte laulude näol.
Möödaniku radadelt tulevana sai tavalisest elusamaks Uku Masingu kuju ja sõna. See omamaine vaim, kelle hääle nii Eestist väljapoole kui ka siinsetel tanumatel summutasid 1939. aastal tööle hakanud augustikahurid. Ajaloolistel põhjustel peatusime hiljuti Molotovi-Ribbentropi pakti, Balti apelli, Hirvepargi ja Balti keti tähenduse juures. Need meenutused sisaldavad hoiatust ja kohustavad õpetust võtma. Eile kooliteed alustanud õpilased ja enamik kõrgkoolis õpinguid alustavatest üliõpilastest ei tea nendest sündmustest kogemuslikul pinnal midagi. Ka paljud vanemad kõrgharidusega inimesed ei oska ajaloo tähendust mõista ja maailmavaatelisi järeldusi teha. Ohud ei ole tänapäeva maailmas kadunud, vaid osalt muutunud. Üksnes neid ära tundes, põhjusi ja mõjusid analüüsides ning sõnastades võime tegelikkuse kujundamises mingi mõjuga osaleda.
Meie elu on tulvil ootamatusi, tuues endaga katsumusi, mis võivad meid lõpuks paremaks teha. Nii nagu püha pühitseb, aga ka põletab ja ärritab, tõmbab kirik vahel külge ka kõike seda, mis teda proovile paneb. Oleks hea, kui me Püha Vaimu kiriku labase ründamise tulemusel muutuksime hoopis laiemalt kui ühe koguduse piires ning sügavamalt kui vaid sünnipäevadega seoses järelemõtlikuks ja oma kiriklikku joont selgelt fikseerivaks. Nii kirik kui rahvas vajavad kestmiseks pidevalt uuenevat väärikust ja argipäevas toimivat eetikat.
Uuel akadeemilisel aastal vajame ka ideoloogia selgumist ja täpsustumist. Et mälestus ühisest hingamisest saaks argipäevalgi ühes hingamiseks, hingatav õhk igas mõttes puhtamaks ja majandussurutis solidaarsuse tekitajaks. Kust peale hakata, millest jõudu saada? Jumalakartus on tarkuse algus ja senisest paremate tegude hakatus. Saagu põlvkondade sidususest senisest suurem väärtus, see on nagu juur, mis aitab viia noori jumalakartuse tarkusele lähemale. Et mehe ja naise vaheline kristlik abielu oleks selleks pereväärtuseks, millele elu ehitatakse, ja et see pälviks vajalikku toetust ja au.
Eks vajame muudki, sest igaühel on sügisesse sammudes ka oma mured ja soovid. Püüame siis selle poole, et me oma tegusas südikuses vähem üksi ja rohkem koos oleksime.

Randar Tasmuth,
Usuteaduse Instituudi rektor